Ena Mets
Nimetan end jutuvestjaks.
Täna käin mööda ilma ringi lugusid vestes, nii Eesti raamatukogudes kui Prantsuse ja Hispaania mägedes ning Compostela palverännuteel. Rajad, kuhu Sind viin, on mulle tuttavad ja lähedased, nii jutuvestja kui rändurina. Olen olnud suuresti üksi uitaja nii loodus- kui inimkultuuriradadel, nii Eestis, Euroopas kui teistes maailmajagudes. Prantsusmaa on praegu mu teine koduke.
Milleks rändamine ja matkamine ja mujal elamine? Tunnen, et see aitab maailma ja iseendaga ühendust saada, kogu seda suurt süsteemi ja inimeseks olemist paremini mõista, õppida meie planeedi eest paremini hoolt kandma. Just kohtumised ja teiste lood on teinud minust selle, kes täna olen. Mäe tagant tõusvas päikeses, rabasaarel joodud tees on nii palju elu ja imelist. Mulle on oluline igast kogemusest midagi suuremat-sügavamat kaasa võtta, suurt pilti näha. Ühelt poolt tahan maailma inimesena kogeda, teiselt poolt endast ka midagi head maailmale tagasi anda. Retkede juhtimine ja lugude vestmine ühendab need kaks – paneb särama silmad nii minul kui neil, kellega koos rändan.
Lugude ja retkede kõrvalt tegelen oma lapsepõlveunistusega – kirjutan („Naeratava kuu inimesed“, „Ülestähendusi Montmartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia“). Aeg-ajalt toetan inimesi hüpnoterapeudina, pikalt tegutsesin kultuurireisidel giidina ning noorte koolitajana. Et inimeseks olemist täiel määral kogeda, olen veetnud ligi kaks aastat Brasiilias vabatahtlikuna töötades ja kirjutades, pool aastat Mongoolias ning teist sama palju Colombias inglise keelt õpetades. Viimane erakordne kogemus viis mind 2021. a. meeste maailma, Eesti Kaitseväe Mali missioonile tõlgiks. Praegu täiendan end Luua Metsanduskoolis matkajuhi erialal.
Armastan mägesid, nende võimsust, hingelt jään ikka metsaks…