Otsustasin novembris põgeneda Eesti külmast ja kaamosest ning läksin Sandberg Reisidega avastama Lõuna-Türgi imelist rannikut. Lüükia matkatee reis kestis meil 9 päeva ja reisiseltskond oli mõnus. Matkasime 6 päeva mööda kuulsat Lüükia teed.
See oli reis täis hingematvaid vaateid Vahemerele, rändasime läbi tuhandete aastate vanuste oliivisalude, imetlesime hauakambreid ja kummitusküla ning nautisime imelist Türgi kööki.
Lüükia matkatee on üle 760 kilomeetri pikk rada Lõuna-Türgis, mis on tulvil ajalugu ja kaunist loodust. See on saanud nime iidse Lüükia rahva järgi, kes sealkandis kunagi elasid. Matakarada kulgeb mööda samu radu, mida lüükialased kasutasid enda linnade, külade ja sadamate vahel liikumiseks. Meie matkasime mööda selle raja kõige ilusamaid lõikusid, kokku kogunes matkakilomeetreid 78 km. Mitmel päeval oli võimalus teha veel teinegi matk, kas siis selleks, et minna merre ujuma, uudistada lähedalasuvat kummitusküla või muud põnevat.
Maandusime Fethiye lennujaamas, sealt välja astudes võttis meid vastu lämbe õhtu ja ritsikate laul. Novembrikuine Türgi soojus oli nii mõnus ja tervitatav. Peaaegu igal matkapäeval õnnestus meil end kasta soolastesse Vahemere lainetesse. Ja kustumatu elamuse jättis ka Türgi köök, iga õhtu saime nautida 3-käigulist einet supi, prae ja magustoiduga ning muidugi sai ära proovitud ka kuulus Türgi jäätis.
Esimene matkapäev: Fethiye – Kayaköy 9+4,5 km ja 3+2 h
Meie seiklus algas matkaga Kayaköy külasse. Alustasime Fethiye kuurortlinnast ja esimesena külastame kuningas Amyntase iidseid hauakambreid, mis raiuti lubjakivikaljusse juba üle 2000 a tagasi.

Iidsed hauakambrid. Lüükialased uskusid, et teispoolsusessse kannavad neid tiivulised olendid ja seetõttu rajatigi hauakambrid kõrgele kaljusse, taevale lähemale.
Päev oli päris palav, sooja oli üle 25 kraadi, seetõttu pakkus männimets mõnusat jahutust. Ühtäkki aga leidsin ennast astumas mööda munakiviteed, meie vahva giid Koray rääkis, et üle 100 a tagasi astusid mööda seda sama teed tuhanded kristlased, kes Lausanne rahuleppe kohaselt asustati ümber hoopis Kreekasse. Nad suundusid mere äärde laevadele lootuses, et saavad kunagi kodumaale naasta, aga kahjuks seda ei juhtunud. Neist jäid maha sajad tühjad majad Kayaköy külas, mida tänapäeval kutsutakse kummituskülaks.

Kummitusküla
Teel nägin metsikuid oliivipuid, mille viljad olid päris pisikesed võrreldes nendega, mida kodus olen harjunud sööma. Maitse oli ka kibe ja vastik. Metsaalust kaunistasid lillad ja roosad alpikannid. Külades nägin kasvamas lopsakat granaatõunapuud.

Männimetsa rikastas õiteilu.
Peale laskumist Kayaküy külla, tegime kiire lõuna. Osad reisilised otsustasid võtta takso ja sellega otse randa suplema sõita, teistega otsustasime koos giidiga minna jalutuskäigule kummituskülasse ning matkata üle mäe mere äärde ujuma.
Ma ei väsinud imetlemast Vahemerd ja võimast 3000 m kõrgust Tauruse mäeahelikku. Metsas oli kosta linnulaulu ja endalegi üllatuseks, avastasin meie eest põgenemas üsnagi väleda kilpkonna.

Leidsime eest kivist iglu, sisse piiludes tuli välja, et tegu on iidse veehoidlaga.
Matka lõpetasime kosutava suplusega Ölüdenizi laguunis, helesinises põhjani läbipaistvas vees, pea kohal tiirutamas värvilised paraplaanid.
Õhtusöök oli ka võimas, 3-käiguline ja tuli välja, et niimoodi oli igal õhtul! Nautisime läätsesuppi, kohalikku kala ja puuvilju. Kõrvale ostsime värskelt pressitud granaatõunamahla.
Teine matkapäev: Kayaköy – Faralaya 13,3 km ja 5 h
Täna matkasime kõige esimesena loodud Lüükia matkatee lõigul. Teel kohtasime hingematvaid maastikke, sealhulgas helesinist kuldse liivaga Oludenizi laguuni ja nägime ka Püha Klausi saart, kus pühak eraldatuses viibis.

Vaated olid võimsad ja mereõhk mõnusalt kosutav
Matkarada viis meid mööda peaaegu 2000 m kõrgest Baba mäest, nendelt oranžikatelt lubjakivikaljudelt sööstsid alla värvilised paraplaanid. Meie giid pajatas, et kunagi pidi läbima raske jalgsimatka, et paraplaaniga liuelda saaks, nüüd uuematel aegadel viib mäetippu kiirelt suusalift.
Täna jäi männimetsasid teele vähem, meid ümbritses Vahemerele iseloomulik kidur põõsastik. Kõndisime iidsetel, karjaste ja nomaadide radadel, taustaks võimsad mäed, mille sisse olid uuristatud pronksiaegsed hauakambrid.
Matkasime läbi mitme küla, millest ühes kostitas meid kohalik perekond värskelt pressitud granaatõunamahlaga, saime mekkida täidisega lavašši ja metsikuid pistaatsiapähkleid, mis olid üllatavalt pisikesed ja piprase maitsega.

Kohaliku pere imehead road.
Meie teekond lõppes Faralyas, mis tõlkes tähendab liblikate orgu. Vaated olid tõesti võimsad – sügavale kanjonile ja kuldse liivaga rannale. Mõnus üllatus oli, et meie majutuses oli olemas ka bassein. Aga nagu traditsiooniks oli juba saanud, põrutame hoopis bussiga Kidraki liivaranda lainetesse möllama.
Kolmas matkapäev: Faralya-Gey 12+5 km ja 5,5+1,5 h
Alustasime matka Gey külla. Gey küla nimi tekitab palju elevust, aga tegelikult on tõlkes tekkinud eksitus, mis külale palju kuulsust toonud. Küla tegelik nimi on Yediburunlar.
Möödusime kümnetest ja kümnetest siniseks võõbatud mesilatest, mis rõõmsalt sumisesid. Ühtäkki jõudsime ühe kohaliku vanapaari aeda, kus meid ootasid puude varjus pehmed diivanid, võtsime aga istet ja tellisime endale minu lemmikuks saanud värsket granaatõunamahla, seda on hea tellida segatuna apelsinimahlaga – muidu jääb mahl vängeks.

Värske kraam otse klaasi.
Aias podises vaikselt üks suur katel viinamarjamahlaga. Tasapisi aurab vesi ära ja alles jääb viinamarjamelass – kleepuv siirup, mida lisatakse nii salatitesse kui ka soolastesse roogadesse.
Küllaltki palju kõndisime metsa varjus, mis jällegi pakkus mõnusat varju kuuma päikese eest. Pugesime läbi lõhnavate mürdipõõsaste. Nägime mitmeid tuhandete aastate vanuseid oliivisalusid, mis olid rajatud terrassidele. Jälle kohtasime oma vanu tuttavaid – kilpkonnasid.

Baba mägi. Vaated läksid aina paremaks ja mäed tulid üha lähemale.
Tõus Alinca külasse oli Lüükia matkatee üks minu lemmikuid. Tegime ühe kohaliku hotelli katusel väikese puhkepausi, kes jõi koolat, kes Türgi kohvi, kes õlut. Meile anti valida, kas läheme bussiga otse majutusse või teeme 5 km lisamatka. Olime maha kõndinud juba 11 km, mina ja ka mõned teised, otsustasime edasi kõndida. buss viis meid veidi edasi ja siis hakkasime astuma. Matka viimase osa vantsisime maha põllumajandusmaastikul ja lõpuosa asfaltteel, seal sai kiiruse korralikult üles.

Kuulus Türgi kohv, mida serveeriakse miniatuursetest kruusidest.
Ööbisime lihtsas külalistemajas, kus meile olid seltsiks kaks vahvat kutsikat.
Neljas matkapäev: Faralya-Sidyma 9 km ja 4,5 h
Enamus päevast matkasime mööda kitsukest jalgrada, meid saatmas romantiline põllumajandusmaastik ja erinevad metsad. Vahepeal oli tunne nagu kõnniks kivise jõe põhjas, kuhu oli kasvanud mets. Korjasime kaasa loorberipuu magusalt lõhnavaid lehti. Sattusime ka haruldasse tamme-maasikapuu metsa. Maasikapuu on nime saanud maasika maitselise punase vilja järgi, mul õnnestus ühte varaküpset mammut isegi maitsta – tõesti meenutas maasikat. Maasikapuul on hästi dekoratiivne koor – kas erepunane või oliivjas.

Maasikapuu mammud.
Ja juba varsti jõudsimegi imelisse Sidyma külla, mis on ehitatud iidsete Rooma aegsete varemete peale ja kõrvale. Küla nagu muuseum – lihtsate majakeste tagaaedades troonisid uhked sambad, tornid ja hauakambrid.

Iidsed hauakambrid.
Peatusime ka Kate Clow maja juures, kahjuks teda kodus ei olnud. Kate on Lüükia matkatee idee autor ja selle rajamise eestvedaja, endine arvutikonsultant Suurbritanniast. Matkatee on rajanud vabatahtlikud tema juhtimisel ja projektide toel. Kate on Lüükia matkatee kohta kirjutanud ka mitu raamatut. Uudistame külas ringi, jõime teed ja Türgi kohvi ning õppisin kohvipaksu pealt ennustama.

Patara rand
Edasi sõitsime bussiga kuurortlinna Patarasse, kus oli imeliselt pikk kuldse liivaga liivarand, kõrged liivadüünid ja imelised päikeseloojangud. Ööbime St Nicholase ehk jõuluvana pansionaadis.
Viies matkapäev Patara ümbruses 9+4,5 km ja 3+2,5 h
Meil oli valik, kas lebada sel päeval terve päev rannas või minna matkale. Muidugi otsustasime üksmeelselt minna matkama. Buss viis meid Patara lähedale mäkke, kust akvedukti juurest algas meie matk. Akvedukt on tõeline ime – niivõrd suur ja keeruline ehitis, mis aitab transportida vett sinna, kus seda ei ole. Julgemad said ronida akvedukti otsa ja seal kõrgustes jalutada ning imelisi vaateid nautida.

Kõrgustes akvedukti vallutamas.
Jälitasime osa teest akvedukti, ühtäkki ilmus nurga tagant välja Yesilköy küla ja hiiglaslikud valged kasvuhooned, kus sees sirgumas tuhanded ja tuhanded paprikad, tomatid ja kurgid. Giid teadis rääkida, et kunagi oli küla territoorium palju väiksem, suur osa sellest oli hoopis vee all või soine ala. Maakerke tulemusena on küla maad juurde saanud.
Läbi väikeste maakohtade kõndides saame teada, et osad majad ümberringi on kerkinud sinna ebaseaduslikult, kontroll igale poole ei jõua ja nii hävivad väärtuslikud kooslused.

Patara uuselamurajoon, mis aastaid tühjana seistes on samuti muutunud kummituslinnaks.
Jalutades jõuame tagasi Patara külla, peale kiiret lõunaampsu läheme avastama Patara enda iidseid varemeid. Patara oli ammustel aegadel Lüükia õitsevaks pealinnaks. Sellest annavad tunnistust rohked uhked varemed – üks maailma vanimaid parlamente, amfiteater, sambad, templid ja saunamaja. Sattusime jalutama lopsakasse oaasi – datlisalusse. Legend räägib, et see läks ise kasvama söömisest maha pudenenud datliseemnetest. Kunagi oli see püha koht, kuhu lihtinimesed ei pääsenud, sest see oli pühendatud armastusejumalanna Aphrodite teenimisele.

Hiiglaslik amfiteater.
Matkapäeva lõpetasime jällegi varbad rannaliivas, nautides Türgi kuulsat jäätist ja kokteile. Patara rand on tuntud ka selle poolest, et siin käivad munemas merekilpkonnad, seetõttu on teatud perioodil rand õhtusel ajal külastajatele suletud. Munemiskohtadel hoitakse silma peal ja sinna peale asetatakse spetsiaalsed metallist kaitsepuurid.
Lüükia matkatee kuues päev Bozkayas 11,5 km ja 3,5 h
Buss viis meid kõrgele-kõrgele, matkama Bozkaya mäe juurde. Palavus asendus värske ja karge mäestikuõhuga. Loodus siin mägismaal oli hoopis teine, taimestik oli kidur ja madal. Taamal rohetasid võimsad seedrimetsad, uhked käbid okste peal nagu küünlad reas. Mina arvasin, et seeder on männilaadne puu, aga tuleb välja et sarnaneb rohkem kuusele – ajasin sassi seedermänni ja seedri.
Ninna tungis magus seedri lõhn, hingasin kohe sügavalt sisse, need eeterlikud õlid on kopsudele head. Kunagi kasutati seedrit palju just laevaehituses. Oli tunda, et olime jõudnud 2000 m kõrgusele, õhku jäi nagu väheks ja olemine oli selline kerge.

Seedrikäbi
Laskusime mägedest aina allapoole, teele jäi üks maja, mille ees sõid rohtu poolmetsikud hobused, kes suvel on talunikele abiks, muul ajal aga on vabad ja kappavad ringi seal, kus tahavad. Matka lõpetasime kuldsete põllulappide kõrval, kus ootas buss. Buss sõidutas meid Košši, mis Türgi keeles tähendab kulmu. Olime jällegi jõudnud mere äärde. Meie 6 päeva kestnud Lüükia matkatee seiklus saigi läbi!

Košši maalilised vaated
Saime Koššis, väikeses sadamalinnas mööda kitsukesi tänavaid ringi uidata, osta koju kaasa suveniirid ning juba järgmise päeva varahommikul sõitsimegi lennujaama, et taas kodumaale lennata.
Mida Lüükia tee matkale kaasa pakkida?
Oktoobris, kui mina matkamas käisin, oli sooja 25-30 kraadi ringis ehk siis valitses selline kuum Eesti suvi. Päike oli tugev, päikesekaitsekreem oli omal kohal.
Matkariietest haara kaasa: T-särgid, pikkade varrukatega särk, fliis, vihma-ja tuulekindel jope, vihmapüksid/kilekeep, pikad matkapüksid, lühikesed püksid, sokid, matkasaapad, õhuke müts/nokamüts ja torusall.
Lisaks võta kaasa ka vabaaja riided ja sandaalid. Mina võtsin kaasa mitu kleiti.
Türgi on islamimaa, kus paljud kohalikud naised käivad ringi enamasti pikkade riietega ja kaetud peaga isegi suvel. Enamus matkast möödus meil looduse keskel, aga läbisime ka mitmeid kuurortlinnu ja väikeseid külasid. Lõuna-Türgis, kus käib palju turiste, üldiselt riietusnormid väga karmid ei ole, kohalikud on leplikud. Kui meie kamba naised kandsid t-särketoppe ja lühikesi pükse, siis sellest probleeme ei tekkinud. Küll aga ainult sporditoppi päevituse saamiseks kandes võiks külasse jõudes, ennast ikkagi austusest kohaliku kultuuri vastu kinni katta. Sama lugu on ka mošee või muus religiooses kohas olles. Kinni soovitatakse katta just paljad õlad ja püksid võiksid katta põlved.
Mida veel soovitan kaasa võtta? Pass, ujumisriided, rätik, prillid, isiklikud ravimid, veepudel, sularaha, matkakepid ja istumisalus.
Kerget sammu!


Lüükia tee matk

Lüükia tee matk

Lüükia tee matk
