Enamuste matkamist armastavate eestlaste jaoks tähendavad Alpid esimese hooga Alpide kõrgemat tippu Mont Blanc’i ja Chamonix’d selle ümber, olgu see siis selleks, et oma mäevallutustesse lisada Euroopa kõrgeim tipp või seepärast, et Mont Blanc’ist on lihtsalt iga eestlane kuulnud. Seetõttu jäävad meie inimeste jaoks avastamata muud Alpi piirkonnad, tihtipeale sama võimsad, sama ilusad, kindlasti vähem ülerahvastatud ning vaat et looduse poolest rikkamadki, kuna massiturismist vähem rikutud. Nice’i (Nizza) linna nime teavad eestlased hästi, ometi mitte mägede, vaid rohesinise Vahemere ja igavese päikese pärast. Muidugi tuleb siin ära mainida sedagi, et Nice’ist on Itaalia, Korsika, mäed ja meri kõik käeulatuses ning Hispaaniagi pole ületamatult kaugel.
Kui mina 23-aastase noore neiuna (2004. a.) otsustasin oma ülikooli ERASMUS-aasta veeta just Nice’i ülikoolis, siis tegin seda mägede, mitte mere pärast – meri ja rand olid aga omamoodi boonuseks. Olin 7 aastat varem mägedesse armunud, nii et tahtsin sinna veel ja veel, ahelikunimedest ma ei hoolinud ning, nagu enamik eestlasi ja isegi paljud prantslased, Mercantour’ist polnud ma kuulnudki.
Alles tagantjärgi oskan hinnata, milline vedamine see oli, et minu erialal polnud võimalik minna kõrg-Alpide ülikoolidesse (Annecy, Chambery), vaid ’ainult’ Nice’i. Kuna Prantsusmaa ülikoolide juures olevad spordiühingud on tudengeile rahaliselt ääretult kättesaadavad (maksin aastas 25 eurot, et osaleda kõikvõimalikes spordialades – ladina-ameerika tantsud, capoeira, sukeldumine, matkamine, kanjoning, via ferrata jne), siis kasutasin ära kõik võimalused. Aga juba esimene väljasõit ülikooligrupiga Mercantour’i rahvusparki tekitas minus tunde, et avastan üht erakordset varjatud pärlit. Täna, olles matkanud nii Mont Blanc’i kui Annapurna ümber, roninud Argentiina 5500m tippudesse ning jõudnud 6000m kõrgusele liustikule, pean Mercantour’i endiselt ja ehk üha enamgi oma lemmikmäestikuks, oma koduks.
Mäed, mis kihutavad merre
Raha oli mul üliõpilasena vähe, nagu kõikidel maailma tudengitel. Nii otsustasin isegi mägedesse minna jalgsi, raha kulutamata. Kui lahe oli avastada, et oma Vahemereäärsest ühikast olin kahe päevaga jalgsi liikudes juba üle 2000m kõrgusel! Oma naiivsuses olin mereäärseid Alpe uskunud olevat soojad, lumevabad, madalad ja ohutud. Seda võimsam oli tunne, kui kolmanda matkapäeva hakul 2005. a. mai viimastel päevadel leidsin end seismas üle 2600m kõrgusel kurul ning vaatamas kerge meeleheitega selle põhjapoole avanevat üleni lumega kaetud järsku orgu, endal suvised matkapüksid jalas ning seljakotis mitte just kõige soojem magamiskott.
Kuna ma oma põikpäisuses pole harjunud plaanidest kergesti taganema, lasin oma seljakotil vaikselt mööda lumist järsku nõlva alla. Kerge hirmuvärina ning põlveni lumemärgade pükstega avastasin lumisest orust lahtise pööningukambriga onni, kus viie teki sisse mässituna sain tunda aukartust mägedesse saabuva õhtukülma ning kõrgete lumiste tippude ees. Samas ka armusin – armusin sellesse 150 km pikka ahelikku, mis oli ühtaegu kättesaadav, kuid ometi paljudele tundmatu aare.
Õige pea said minu retked Mercantour’i regulaarseks. Paljusid radu tunnen paremini, kui nii mõnigi kohalik elanik. Tänaseks tean sedagi, et Mercantour’i kõrgematest, üle 3000m tippudest on Vahemeri kenasti näha ja ometi oled seal täielikult mägede armus ja tujukate mägiilmade võimuses. Mercantour’i kõrgeim tipp – cime du Gélas (3143m) on linnulennult 50 km meresinast. Need, kes armastavad tippe ’vallutada’, saavad siin oma adrenaliinilaksu kerge vaevaga kätte – nii mõnedki siinsed tipud on tehniliselt keerulised – ning saavad samas ka pärast füüsilisi pingutusi varbad ärateenitult sooja merevette pista.
Olen töötanud aastaid giidina kultuurireisidel. Ikka ja alati on minuga kuhugi mägipiirkonda reisinud inimesed soovinud näha Alpi aasasid kevadõites. Ütlen ausalt, et merelistest Alpidest parimat paika alpi aasade imetlemiseks ma seni kohanud pole. Rohkem kui sisemaa Alpid on siinsed kõrged ja mineraalsed tipud täis pikitud rohelisi välju veesilmadega. Paikades, kuhu teid Mercantour’is viin, on järv järve otsa. Need alpi aasad palja kalju vahele mõjuvad rahustavalt, julgustavalt ning lausa kutsuvad murule pikali viskama.
Ühtaegu astume rahvuspargist läbi kahel kõige paremal perioodil – suve hakul (juuni lõpus), mil mägesid katavad lisaks aasalilledele roosad rododendronid ning siinseid järvesid kaunistavad tupp-villpea vativäljad, ning sügise hakul, kui mäed hakkavad kolletama-punetama, kuid ometi saab suhu pista veel nii mustikaid kui vaarikaid, mida kohalikud matkajad miskipärast ära pole söönud. Need kaks hetke on Mercantour’is ka (veel või juba) üsna rahvavaesed, nii et eraklust ja looduse vaikust armastavale eestlasele sobivamad.
Keerulise põneva ajaloo ja kultuuri pesa
Teadmatult rahvuspargis matkates sattusin ikka ja jälle Prantsuse-Itaalia piirile, kus uudishimu tekitavad vanad militaarrajatised uhkes üksinduses ja mahajäetuses ühele või teisele poole riigipiiri kiikavad. Alles ajalukku süvenedes sain teada selle piirkonna eripäradest. Nice ja selle ümbrus said Prantsusmaa osaks alles 1860. a. annekteerimisega. Enne seda käis ala käest kätte erinevate Itaalia ühendamise eelsete vürstiriigikeste vahel. Mägipiirkonna rahvas polnudki nii väga Prantsusmaa alla mineku vastu, kuna lõpuks ometi lubati neile paremaid ühendusteid erinevate orgude vahel ning Vahemerega. Kuna aga piir kahe Euroopa vägeva, Itaalia ja Prantsusmaa vahel kulges just siin ning tänaseid sõprussuhteid polnud veel sõlmitud, rajati 19.-20.saj rohkelt kaitsegarnisone ning mäekurudele viivaid militaarteid. Need on tänaseni nähtavad ja külastatavad, ehkki hooned on praguseks okupeeritud mägi- ja kaljukitsede poolt. Tänu militaarteedele on aga nii mõnedki piiriülesed matkarajad meile mugavaks tehtud.
Kaugemasse ajalukku jäävad siinsed palverännu sihtpunktid – Utelle’i kabel ning Madone de Fenestre’i palverännukirik kohe Itaalia-Prantsuse piiri all. Pühapaik on siin olnud juba 12 sajandit – just selles kohas olla Neitsi Maarja end ilmutanud, nii et siin kirikus on 7 sajandi vanune Liibanoni seedrist mitmevärvilise glasuuriga kaetud Neitsi kuju, mida kaks korda aastas rituaalidega austatakse. Madone de Fenestre’i kirik jääb otse ühe matkajaile mõeldud mägimaja kõrvale, nii et meiegi saame sinna sisse astuda ning soovi korral jutustan seal oma matkakaaslastele lugusidki. Vesta jutte ööpimedais mägedes küünaldest valgustatud kirikus, hoida käes sajandite vanuse kirikukese tohutut sepistatud võtit, annab tunde, nagu oleks minu võimuses avada võlumaailma, ning akustika selles kirikus on minu senise jutuvestmispraktika parim.
Mercantour’i rahvuspark viib meid ajas tagasi veelgi kaugemale. Siia mägedesse jäävad kaks orgu, mida asustas mõistatuslik rahvagrupp juba ligi 5300 aastat tagasi. Nad jätsid endast maha tohutul hulgal kaljujoonistusi, mis ilmselt olid osaks nii nende rituaalidest kui ühiskonna korraldusest. Merveilles’ ja Fontanalbe’i orgudes saame kohaliku giidi abil ja omal käel osa sellestki ajalooperioodist ning osalt jääb see meie teha, mida me tollasest rahvast nende ’kunstiteoste’ põhjal välja loeme. Tänaseks on leitud ligi 40 000 kaljujoonistust (1900-2700m kõrgusel), kuid arvatakse, et paljud võivad veel leidmata olla.
Kes tahab osa saada tänapäevasemast kultuurist, siis kohalikud mägijuustud ning lamba- ja lehmakarjad on Mercantour’i loomulik osa. Ainult ettevaatust karjakoertega – nemad juba nalja ei mõista, kui nende karja keskelt läbi katsud suruda! Tinée oru omapärane kahe maailmasõja vaheline lugu viib meid ka siinsesse elektritootmisse, mis on aga juba hoopis teine teema – sellest lähemalt matkal.
Prantsusmaa rikkaim loodus
Need merelised Alpid asuvad mitme ilmamõju kokkupuutekohas – ühelt poolt meri, teiselt kõrgmäed ja sisemaa, lõunapoolsed soojad õhumassid kohtuvad põhjapoolsete jahedamatega. Samuti saavad siin kokku mitmed erinevad geoloogilised piirkonnad. Nii et taimestik ja loomastik on siin Prantsusmaa rahvusparkide kõige rikkalikum. Kõikide taimede seas on lausa 30 liiki, kes kasvavad vaid Mercantour’is! Üks näide on saxifraga florulenta – korduvalt olen kohanud siin neid, kes on spetsiaalselt selle lille nägemiseks mägimatka ette võtnud. Mitte kusagil mujal mägedes pole ma näinud ühe matka jooksul nii palju loomi – Mercantour’is oskan täna juba aimata, kus kohtan mägikitsesid, kus kaljukitsi, kus mufloneid ja kus alpi ümisejaid.
Prantsusmaal ei ole looduslikud metsad enam loomulik ja igapäevane. Siit, Mercantour’i rahvuspargist leiab aga veel paiku, kus on sajandite vanused lehised või männid, kus on ’päris’ mets. Madone de Fenestre’ist üles 5 järve poole astudes on mul vana sõber, kellega kohtusin esmakordselt aastal 2005 – vana lehis, kellega iga kord minu möödudes taas ühispilti teeme.
Mercantour – minu kodu
ERASMUS-tudengina viisin 2005. a. siinsetesse mägedesse esmakordselt oma ema-isa. Kaheksa aastat hiljem, vanemate 60. juubeli puhul aga juba terve perekonna. Kõik nad on senini sellest matkast vaimustuses ning vanem õde ütles kohe, et seda matka peaks pakkuma ka teistele.
Minu enda jaoks on Mercantour aga paik, kus kohtasin oma elu esimest jutuvestjat – amet, mille olemasolust mul enne 2007. a. septembrikuud aimugi ei olnud. Minu jaoks jaapani tarka meenutava välimusega Philippe seisis keset matkarada, kui olin teel üles 2500m kõrgusele Rabuons’i hütti – pikk hobusesaba, kõhna nägu ja idamaised pillid üle õla: „Ma olen jutuvestja,“ ütles ta ning tol põhjatuulisel septembriõhtul, kui mägihüti ümber aknaluugid plagisesid ning kaminas praksus tuli, viis ta meid, seitset öömajalist lugude maailma rändama. Neis mägedes olen ka armunud oma elu kõige vingemalt metsikusse noormehesse, kes töötas ja oli üles kasvanud Vens’i hütis ning püüdis kala nii, nagu Brad Pitt filmis „The river runs through it“. Temast sai mulle hea sõber edasiseks. Selles hütis veetsin kolm suve perenaise abilisena. Edasi olen aga rännanud Mercantour’i radadel juba jutuvestjana, nagu ammu kohatud jaapani tark Philippe.
Nii viin Sindki nii giidi kui jutuvestjana endaga oma lemmikpaikadesse!
Reisijuht Ena