Mida tavaliselt mõeldakse selle all, kui räägitakse matkamisest? Erinevad inimesed tajuvad seda tegevust kindlasti erinevalt. Mägironija jaoks tundub matkamine vaid „soojendusena“. Inimese jaoks, kes ei ole kunagi matkal käinud, aga hoopis põneva, kuid võib-olla ka hirmutava ettevõtmisena.
Telk või teemaja?
Erinevaid matkatüüpe on loendamatu hulk: võib ju ka jalutuskäiku linnas pidada omamoodi kergemaks matkaks. Tavaliselt seostub matkamisega telk, lõke ja raske seljakott täis konserve, makarone ja kondenspiima. Eks see klassikaliselt nii olegi ja teatud seltskond matkajad muud varianti ei tunnistagi. Tänapäeval on mõningates matkapiirkondades välja kujunenud ka nn „teemaja matkad“ kus jääb vaid matkamise ja ümbruskonna nautimise mõnu. Ööbitakse katuse all tubades ja toit tellitakse menüü järgi öömajaks olevast teemajast. Ise nimetan neid laisa mehe matkadeks, aga siiski matkadeks.
Matkamine on tegevus, mis sisuliselt sobib kõigile, kes mõne tunni käia jaksavad. Tuleb valida sobiva raskustasemega rada ja teele asuda. Nagu mu hea sõber ütles: „tapab tempo, mitte distants“, kehtib matkamisel väga hästi. Isegi esmapilgul hirmutavatena mõjuvad Himaalaja matkad on jõukohased igale inimesele, kellele 4-6 tundi kõndimist jõukohane on.
Esimene mägimatk
Olen matkareise korraldanud juba aastaid ja peamiselt Himaalaja mäestikus. Kui 20a tagasi esmakordselt mägimatkale sattusime, siis ei teadnud teele asujaist matkamisest sisuliselt mitte midagi. Esimese tunniga olime täiesti läbi ja selgus, et tempo oleks tulnud mõõdukas hoida ning loomulikult ei olnud kaasas ei vett ega süüa. Kõrguse tõustes kauplesime küladest sooje kindaid, mütse, salle. Oli vast matk, jäi eluks ajaks meelde ja jäi elu ka hiljem mõjutama.
Nepali matkade juures võlub mind kõige rohkem see, et on võimalik mööda suhteliselt lihtsaid ja laugeid radasid tõusta kõrgemale, kui kõrgeimad Euroopa tipud. Kohalik külaelu ja Himaalaja võimsad vaated on muidugi veel pealekauba.
Esimesel matkareisil, mille Nepalis organiseerisin, osales 4 vaprat naist (tervitan Merlet, Aimet, Viiut ja Krislit). Siinkohal on sobiv märkida, et matkareisist Nepalis, mis tähistab moodsa matkamise algust ja mis oli organiseeritud Briti erukoloneli Jimmy Robertsi poolt 1965. aastal, võttis osa samuti neli naist.
Matkamisest elamus eluks ajaks
Kui vaatan meie reisiseltskondi läbi aegade, siis tuleb tõdeda, et naisterahvaste osakaal matkareisidel kipubki pisut suurem olema, kui meeste oma. Muidugi, leidub ka nn meeste matku (Everesti baaslaager, Kailash kora). Mitte, et mehed kuidagi kehvemad matkajad oleksid, vaid tõenäoliselt käiakse rohkem üksi või oma pundiga, kui organiseeritult.
Lõpetuseks tahan öelda, et matkamine on vaieldamatult üks hea moodus oma keha ja vaimu teritamiseks. Vahel olen ka kohanud ütlust, et milleks ma pean puhkuse ajast kaks nädalat kusagil higistama. Omast kogemusest tean, et mida raskem on matk, seda parema „restardi“ see annab ja seda suurem on rahulolu tehtuga ja ennekõike iseendaga. Midagi uut ja inspireerivat on võimalik kogeda vaid nii, kui astud oma sissetallatud rajalt kõrvale, kas pole?