Tule ja rända minuga Hokkaidole, Jaapani põhjasaarele. Kiikame sisse selle põneva Päikesemaa hoopis teistsugusele saarele. Hokkaido saar on palju metsikum ja rahulikum kui peasaar Honshu oma miljonilinnadega. Aga alustame meie rännakut päris algusest.
Hokkaido saar tervitab
Sapporosse jõudes oli meil vastas kohalik giid/autojuht Peter. Teda oli väga lihtne ära tunda, kuna ta oli peale meie ainukene valge inimene kogu lennujaamas, pluss ta on julgelt kaks korda nii pikk kui üks keskmine jaapanlane. Peter on ise lõuna-aafriklane, kuid enamus oma elust elanud Hokkaido saarel. Istume meie privaatsesse minibussi ja sõit võib alata. Peter oli meile organiseerinud ka väga isuäratavad bento boxid.
Hea teada! Bento Box on Jaapanis väga populaarne toidukarbike, mis tavaliselt koduse söögiga tööle lõunapausiks kaasa võetakse.
Jet lag hakkas võimust võtma. Sõitsime läbi mäeaheliku Obihirosse hotelli. Puhkasime ja juba sai ka kuulsa jaapani onseni ära proovida. Onsen on eriline jaapani kuumaveevann. Onsenis käies peab järgima mitmeid käitumisreegleid ning kui kõike kohe ei tea, siis võib end päris lollilt tunda. Grupikaaslased said vajalikud juhised ja üldpilt oli selge.
Vedelesime vannis ja õhtul läksime kogu grupiga restorani. See oli juba äge kogemus iseenesest. Jaapanis on selliseid söögikohti palju, et kui sa ei tea, kus see on, siis ega sa seda naljalt üles ka ei leia. Sama sellega. Läksime ühest päris suvalisena tunduvast uksest sisse, läbi kitsa trepilabürindi, väga salajasena näivast uksest sisse ja olimegi üüratus pubis. Meid oodati naeratus näol. Toidulaud oli maitsev ja mitmekesine. Tofu, tempura köögiviljad, edamame oad näksimiseks, kala ja mida kõike veel. Väga mõnus reisi algus!
Soba ja lehmad
Järgmisel hommikul jalutasime sügisvärvides looduspargis. Päike paistis ja tunne oli mõnus. Tõeline Jaapani sügis. Lõunasöök oli järjekordne elamus sobarestoranis. Söögipulkadega hädas olnud eestlastele halastati ja pakuti supi jaoks ikka kahvel ka pihku.
Hea teada! Soba on tatranuudel, mida süüakse kas supi sees soojalt või ka eraldi külmalt.
Edasi uudistasime Tokachi farmis. Meie kihistasime ikka naerda küll, kui piimafarmi giid meilt uuris, et kas me enne lehma oleme näinud (ning näitas kirglikult meile väga detailseid lehmajoonistusi)? Me talle igaks-juhuks ei maininud, et mõni meist on isegi lehma lüpsnud. Aga Hokkaido saarel just see kant on tuntud piimatööstuse koht. Seejuures jaapani söögikultuuris ei ole piimatooted üldse nii olulisel kohal kui näiteks Eestis. Seega, mõne Tokyost pärit turisti jaoks võib Hokkaido lehmade hingeelu olla vägagi silmiavardavaks teadmiseks. Kuulasime põnevusega, mida kõike lehmapiimast teha saab ja pärast saime isegi kätt proovida või ja kohupiima valmistamisel. Õhtuks jõuame Kushirosse.
Kushiro Shitsugeni rahvuspark ja Michelini restoran
Kushiros alustame hommikut kerge jalutuskäigu ja kohaliku turu külastusega. Vaalaliha, kala, riis, kõvasti muud pudi-padi. Väga kirev ja suur valik! Sõidame Kushiro Shitsugeni rahvusparki ja teeme kergemad jalutuskäigud laudradadel. Rahvuspark on tuntud just oma eriliste märgalade poolest. Väga kaunis loodus ja vaateplatvormil teeme ka toreda grupipildi. Jõuame õigeks ajaks Nakashibetsusse Michelini tähekesega restorani. Jalanõud jalast, istume põrandal olevatele patjadele maha ja tellin roa udon nuudlitega. Kõigi road on tõelised meistriteosed, millest teeme tuhandeid pilte. Tundub, et eurooplasi siia tihti ei satu. Kaks noort restoraniteenindajat muudkui itsitasid pihku ja olid ilmselgelt väga elevil, et neil sellised kauged külalised on.
Hea teada! Udon on paks nisujahu nuudel, mida süüakse tavaliselt kerges puljongis ja luristatakse pulkadega suhu.
Õhtu eel läheme väga täis kõhtudega observatooriumisse, kus avanevad võimsad vaated ümberkaudsetele mägedele. Naudime vägevaid vaateid ja sealsamas ostame endale ka kolossaalsed jäätised. Jäätise peale saab valida endale igasugu nunnusi karuküpsiseid ja kiisukommikesi.
Hea teada! Jaapanlaste nunnukultuur ehk kawaii on väga levinud. Mõnikord on näha isegi teedeehituse tõkkepuid, mis on disainitud näiteks nunnudeks, roosadeks jänkudeks. Muidugi leidub hulgaliselt täiesti tavalisi igapäeva tarbeesemeid (keedukann, tass jms) Hello Kitty ja Pikachu kujundusega. Ka käiakse ülinunnude karvaste seljakottidega, kuhu on kinnitatud lipsukesi, südameid, tähti, vikerkaari, mõmmisid – kõike, mis vähegi nunnu on!
Üks Jaapani suurimaid taifuune möllab
Õhtul seame end hotellis sisse. Mõnuleme järjekordses onsenis ja grupp on suhteliselt õndsas teadmatuses, mis Jaapani peasaarel Honshul toimub. Hotellitoa telekast vaatame päris tõsiseid uudiseid. Taifuun korraldab Jaapani peasaare keskosas totaalset kaost. Mõned reisikaaslased tundsid isegi väga kerget maavärinat. Hiljem saime teada, et tegu oli ühe suurima taifuuniga, mis on kunagi Jaapanis registreeritud. Hagibise nimeline taifuun oli ka üks kõige survamam pärast 1979. a taifuun Tipit. Ja tõesti, 5.7 palline maavärin registreeriti peasaarele suhteliselt lähedal meres. Et sellest vähe veel ei oleks, Chiba prefektuuris möllas ka tornaado.
Kinnitasime Peteriga, et vastavalt ilmaennustustele Hokkaidole taifuuni suurem mõju ei jõua. Taifuuni põhiline laastustöö toimub allpool peasaarel, kuid ka meiegi saame järgmisel päeval veidike taifuuni ääreala tunda.
Hommik on tuuline ja vihmane. Kõigil on korralikud vihmakindlad riided kottidesse pakitud ja pärast jaapanipärast hommikusööki sõidame pool tunnikest Notsuke poolsaarele. Notsuke on 28 km pikkune, kiitsakas, krevetikujuline leetseljak. Kõige kitsama koha pealt on poolsaar vaid 60 m lai.
Raju ilm Notsuke poolsaarel
Poolsaarel on väga põnev ja hoopis teistsugune loodus kui mujal. Notsuke vajub merre 1.5 cm aastas ja seeläbi on sealsed vanad metsad osaliselt juba mere meelevallas. Siin on ulmelised vaated Todowara ja Narawarale. Need on surnud kuuskede ja tammepuude metsad. Eriline loodus meelitab ka palju pesitsevaid linde. Teoorias oleks saanud jalutada ka laudteedel, mis viivad maailmalõppu meenutavatesse metsadesse, kus on praktiliselt vaid roikad püsti. Aga taifuuni tõttu oli osa poolsaarest külastajatele kinni pandud.
Jalutasime nii kaugele kui lubatud. Tuul ja vihm olid tõesti tugevad, aga siit oli väga hea vaade taamal möllava taifuuni tumedatele pilvedele. Saatsin kõigile, kes taifuuni hävitava jõuga lähemalt kokku puutusid, positiivseid mõtteid ja olin tänulik, et meie grupil õnneks läks. Mõtlen endamisi veel, et päris hea, et sügisene Jaapani matkareis Sandbergiga peasaarel ära jäi. Peaksin praegu grupiga just seal olema. Vanajumal vist hoiab! Tagasisõites oli meil seltsiliseks külgtuul ja võimsad lained, mis jõuliselt üle blokaadide heitsid ja kenasti ka meie minibussi soolaseks pritsisid.
Teeme pausi Rausus, kust on hea ilmaga näha ka Kuriile. Lähme kohalikku, lihtsasse restorani. Tellin taimetoitu. Peter ja mina räägime veel ettekandjale korralikult üle, et toidus ei oleks liha ega kala. Ettekandja noogutab arusaadavalt, kummardab, ning 10 minuti pärast toob mulle nuudlisupi, mida kroonib üks võimas lihakäntsakas. Tundub, et midagi läks vist tõlkes kaduma… Igatahes Peter võtab väga rõõmsalt lihakäntsaka endale, grupikaaslased jäid kõrvallaualt kingituseks saadud kala sööma ja mina läksin bensukapoodi onigirit ostma.
Hea teada! Onigiri on tavaliselt kolmnurgakujuline jaapani riisisnäkk. Onigiri on mässitud nori (vetika) lehesse ja täidisena on valikus kana, kala, oad, vetikad jpm.
Paljad jaapani mehed ja romantiline päikeseloojang
Meie päevakava on veidi teistsugune taifuuni tõttu. Seetõttu teeme plaanivälise peatuse ühes vähetuntud, looduslikus väli-onsenis. Autotee ääres läheb metsarada aina sügavamale, kuniks jõuame onsenini. Naiste poolel on siiski seinad ümber ja meeste oma on vaid osaliselt varjatud. Meie naistekari jalutab paha-aimamatult kogu onseni armsat kompleksi uurima, kui jõudsime kogemata paljaste jaapani meesteni. Selle asemel, et piinlikult oma strateegilisi kehaosi varjama hakata, lehvitasid paljad jaapani mehed meile kahe käega. Ja nii suurt naeratust polnud me veel enne kellegi suul näinud. Vabandasime viisakalt ja taganesime kiiresti.
Pärast väga kuuma onsenis ligunemist võtsime suuna põhja poole. Tegime peatuse Utoros ja ronisime kalju otsa, kus oli võimas vaade kaljusele rannikule. Romantilise päikeseloojangu eel külastasime ka maalilist Oshin-Koshin koske. See oli küll üks imeilus päeva lõpp kose juures, mägede taustal. Tänane päev on küll tõestanud, kuivõrd võimas, kohati apokalüptilisena näiv, ent ilus on loodus!
Kohtumine ehtsa karuga
Plaanis on Shiretoko Viis Järve. Sügisene värvideküllus on imeilus, päike on väljas ja taifuunist pole halba haisugi alles. Sõidame autoga mööda ühest päris suurest inimestemassist, kes kõik alla orgu vaatavad. Ilmselgelt on tegu ju millegi huvitavaga ja meiegi tahame vaatama minna. Peame bussi kinni ja ennäe, all orus püüab karu jõest rahulikult kala. Jõeäärse maja teisel poolel askeldab üks kohalik jaapanlane oma aiakäruga. Huvitav, mida ta teeks, kui ta teaks, et tal teispool maja karu on? Aga äkki on nad juba teineteisega nii harjunud, et ei lase end häirida? Hokkaido saar peidab endas palju metsloomi, kes on inimtegevusega harjunud. Kitsed, hirved metsaservadel on üpris tavaline nähtus. Meie nägime põllu peal üks päev ka muidu ohustatud õnnekurgi!
Hea teada! Ainuüksi Hokkaidol leidub umbes 3000 pruunkaru.
Shiretoko Viie Järve jalutuskäik oli täeisti lummav. Mõnikord jalutasid meist mööda kohalikud, kes aegajalt kätega paar plaksu lõid. Plaksutamine pidavat karude vastu aitama. Mõned panevad isegi väikese “karukellukese“ seljakoti külge kõlisema, et karu hääle peale minema ehmataks.
Hokkaido saar ja ainude kultuur
Õhtul teeme lühikese fotostopi Taevateel. 28 km pikk sirge Shari linna juures. Sõidame edasi Akani järve äärde, mis on tuntud ainude kant. Ainud on Hokkaido põlisrahvas, keda jaapanlased alates Meiji restauratsioonist aastaid represseerisid ja põlgasid. Ainud juba näevad hoopis teistsugused välja: tumedam nahk, meestel habemed, naistel tatoveeringud. Selle aastatuhande alguses Jaapani valitsus siiski tunnistas, et ainusid on alusetult diskrimineeritud. Nüüd toetatakse ja edendatakse ainude kultuuri, kuid Jaapanil, etniliselt väga homogeense riigina, on veel pikk tee minna ainude täieliku aktsepteerimiseni.
Sõime jaapanipärast õhtusööki ja läksime lühikesele, ent väga toredale ainude etendusele nende kultuuri- ja pärimuskeskusesse. Saime meiegi ringis tantsida! Siin oli ka väike puitmajakestest ainude küla, kust soovijaid ostsid nende traditsioonilisist käsitööd ja seeläbi toetasid ka nende kogukonda.
Kapsaväljad kuppelmaastikul ja erksinine vesi
Võtame suuna Furano poole. Enne teeme peatuse Biei linnakases ja külastame Shikisai no Oka lillefarmi. Kogu siinne regioon on tuntud oma kauni kuppelmaastiku poolest ning taamal terendab võimas, lumine Tokachi mäeahelik. Lillefarmis küll sügisel enam suvelilli ei olnud, kuid see eest värvilisi kapsaid leidus küll ja veel. Jalutasime üliilusa maastikuga lillefarmis ja uudistasime pärast suveniiripoes, kus leidus kõvasti erinevaid lavendlitooteid.
Järgmine peatus Aoiike ehk Sinine tiik. Kui Hokkaido saar ja siinne loodus on tunduvalt metsikum, kui seda on peasaarel, siis võiks arvata, et tegu on loodusliku tiigiga. Aga ei. Selleks, et kaitsta Biei linna Tokachi vulkaanipurske eest, ehitati siia võimsad tammid ning tiik on tekkinud ehitustööde tulemusena. Seejuures tiigi erksinine värvus ilmus täiesti tahtmatult, kuna vees leidub nii alumiiniumi kui ka väävlit. Turistikohaks sai see samuti poolkogemata, kui üks fotograaf nii muuseas imeilusa tiigi otsa komistas ja selle ilu internetiavarustega jagas. Rahvast oli siin tõesti palju, aga see eest tiik näeb välja ulmeline. Pilte klõpsisime ikka kõvasti.
Suhteliselt lähedalt leiame ka järgmise vaatamisväärsuse, Shirahige kose. Enne seda viib kohalik giid Peter meid oma lemmikkohta, kuhu ta mõnikord kohvitassiga istuma tuleb, et lihtsalt vaikust kuulata ja vaadet Tokachi mägedele nautida. Teeme seda meiegi, küll ilma kohvita. Päike on peaaegu loojumas, kui jõuame kose juurde. Shirahige kosk on tuntud ka Valge Habeme nime järgi ning all jões on järjekordselt vesi erksinine. Võimas! Päike loojus ja järsku läks väga külmaks. Vaid mõned kraadid üle nulli. Kobime kiiresti bussi külma eest peitu ja sõidame hotelli.
Okonomiyaki seiklused
Õhtusöök on järjekordselt tõeline kogemus. Läheme okonomiyaki restorani. Mina tulen jälle oma taimetoidu jutuga. Seekord läks peakokk väga õhevile ja oli õnnelik, et saab oma uut taimetoidu menüüd minu peal katsetada. Uuris, kas on okei, kui ta teeb mulle üllatustoidu. Muidugi on okei, palun väga! Pakkus mulle veel tasutagi süüa. Päev ei saa enam paremaks minna. Näeme pealt, kuidas kokad süüa valmistavad ja IGA tellitud toit on tõeline kunstiteos, portsud on suured ja inimesed oigavad juba poole peal.
Hea teada! Okonomiyaki on Jaapani stiilis väga paks praetud pitsa. Selle sees on tavaliselt hakitud kapsas, jahu, muna, jamss. Nii sisse kui peale saad panna täpselt selliseid lisandeid nagu ise soovid. Olgu selleks liha, kala, köögiviljad jpm. Okonomi tähendab midagi sarnast nagu “kuidas ise soovid“.
Mina ootan elevusega oma taimetoiduüllatust. Ootused on suured ja kõht on väga tühi. Ja mis ma saan, üks karamelliseeritud sibul… ja kõik. Kogu grupp vaatab kaastundlikult minu poole. Söön oma muidu väga maitsva sibula pettunult ära. Kui õhtu lõpetatud oli, läks mõni söögitäit maha jalutama, mõni onsenisse või niisama puhkama. Mina läksin Peteriga toidupoodi endale süüa ostma. (Pilti mul kahjuks sibulast ei ole. Tühi kõht ei tulnud selle peale, et võiks olukorda jäädvustada.)
Shinto tempel ja lõpuks ometi sushi
Külastame põnevaid looduskauneid kohti, kuni lõpuks oleme juba päris Sapporo lähedal. Läheme kogu saare kõge tähtsamasse pühamusse, Hokkaido Templisse. Kummardame shinto värava ees, teadvustame, et siseneme pühale maale. Järgime shintoismi kombeid: peseme käed ja suu, plaksutame ja kummardame nagu vanad kalad muiste. Kui pühad rituaalid tehtud, siis saame kõvasti pildistada ka kohalikku pruutpaari. Umbes 4 aastane kõpskingade ja pitskleidikesega lilleneiu võtab koha sisse ja poseerib meile ääretult hea meelega. Fotokad klõpsivad igas nurgas ja huvi on suur. Nagu tõeline jaapani filmistaar!
Õhtul läheme sushirestorani, millest on grupp juba pikalt rääkinud. Noh, et millal Jaapanis siis lõpuks sushit saab? Sushi Jaapanis nii populaarne söök ei olegi nagu võiks arvata. Julgeks öelda, et nuudliroad on palju igapäevasemad. Meenutame olnud reisi muheda õhtuga. Hotellis veel viimane võimalus onsenit nautida. Jällenägemiseni, imeline Hokkaido saar!
Tervitustega,
Hokkaido reisijuht Kristiina Roosild