„Nomaadid“ ja „šamaanid“ on kaks müstilist sõna, mis mul igas keharakus kutsuvalt kaiguvad, kui 2010. a. jõulude ajal Läbi-Siberi raudteel, toa(või rongi-)sussid jalas, Ulaanbaatari poole kulgen, samovar igaks elujuhtumiks vaguni otsas teed jagamas. Lasen mõtteil läbi pea voolata nii, nagu kulgeme läbi avarate Siberi maastike – peatumata millelgi, juurdlemata, vaid tunnetades. Avarust ja ürgsust, Mongoolia eelmängu ja põlisolemust.
Pooleks aastaks asun Mongoolia pealinna inglise keelt õpetama – maale, mis on ohtlikult kahe hiiglase, Venemaa ja Hiina, vahel. Maa, mille piiridesse mahuks 3 Prantsusmaad, kuid kus on vaid 3.5 miljonit inimest (5 % Prantsusmaa rahvastikust) ja neistki pooled elavad pealinnas. See on keset mandrit asuv kõrgplatoo, kus talv ampsab 3 sekundiga varbad otsast, kui endale kohalike talvesaabaste proovimiseks avaturul korraks oma Eesti talvesaapad riskid jalast võtta, kuid kus päike ometi iialgi taevast ei kao – jõuan kohale teisel jõulupühal, kuid oma esimest pilve näen alles märtsi lõpul.
See on piirkond, kus kõrged Altai mäed kasahhide maal kaugel läänes sirutavad end 4.5 km päikesele lähemale, kus keskmaa stepid kohtuvad lõunas Gobi kivikõrbega ning mille põhjaossa on metsarikas taigagi endale ruumi teinud, pakkudes kodu kohalikule tuva rahvagrupile. Kui kasahhid on tuntud oma põlise kaljukotkastega jahipidamise poolest, siis tuva rahva seas praktiseeritakse kurisevat kõrilaulu.
Ja see minek on saatuslik – kui enne Mongooliat mind tõmbas sinna see, mida ma veel ei tundnud, siis peale Mongooliat ei saa ma temast enam lahti, justkui oleks mu hing end seal ära ühendanud millegi põlise ja suuremaga – Hingede päriskoduga.
Väike suur rahvas ja karm avarus
3.5 miljonit inimest (vaevalt 2 ja pool korda Eestit) laotatud laiali kolmele Prantsusmaale tähendab maailma kõige hõredama asustusega riiki – 2 inimest ruutkilomeetril! Ja ometi, need kaks inimest – mongoli mees ja mongoli naine – näivad veel endas kandvat midagi, mis on paljudest maailmapaikadest pagendatud: ühendust Taeva ja Maaga – ja neid kumbagi jagub siin palju kõikjale, kuhu silm ulatub.
Kui asun esimesel võimalusel (Mongoli uusaastal Tsagaan Sar’i ajal, mis tol aastal langeb märtsi algusesse) oma suurt soovi täitma – kohtuda nomaadidega, jõuda jurtasse –, siis saan ühtaegu esimese kogemuse sellest nähtamatust ühendusest. Oma kaltsukast spetsiaalselt Mongoolia jaoks ostetud Peruu jakinahast maani kasukas, kohalike kõige krehvtisemate ja maakalikumate talvesaabastega, jänese-läkiläki peas ning suusapüksid jalas, asun uusaasta esimesel hommikul Bayanhongorist teele avarusse – küll mõni nomaadijurta teele jääb! Väljas on 40 külmakraadi, seljakotis on mul muu seas ka (mitte just kõige soojem) magamiskott ja küll ma kuivanud loomapabulatest vajadusel lõket teen, kui ma tõesti ühegi jurta peale ei satu. Lõket?
Alles siis taipan, et olen unustanud tikud osta. Ja loomulikult pole mitte üks pood uusaastahommikul lahti. Lootusrikkalt vaatan veel viimast poodi enne linnaserva – suletud. Miks vaatasin 200m hiljem veel korraks tagasi, ma ei tea, aga igal-juhul tahab saatus, et selleks ajaks oleks poe uksevõre lahti. Kui sisse torman ja segaduses noorele naisele kätega oma soovi selgitan, tema küsimuse peale „Miks?“ oma 4 ära õpitud mongoli sõna letile laon („Ma tahan maapiirkonda näha“), võtab ta otsustavalt juhtimise enda kätte, veab mind poe taha oma jurtasse, toidab kõhu pelmeene täis ning kell 10.00 on nad väikese tütrekesega mõlemad rahvarõivastesse ehitud, istume kolmekesi autosse ja teel me olemegi – maale! Ja sealt edasi algab minu tutvus tema poolnomaadidest perega.
Korduvalt saan tema emal-isal külas käia, aga iga kord tiba erineval maalapil – talvel üleval mäenõlval jäise tuule eest varjus, suve poole all, kolmeks kuuks rohelusse riietunud jõetasandikel. Nomaadid liiguvad ühest kohast teise vastavalt aastaaegadele – kust on tuul ja külmad, kus on vesi ja rohelus. Mis ime läbi ta oma vanematekodu üles leiab, ma ei tea – orud ja mäenõlvad on risti-rästi vaevunähtavaid rehvijälgi täis sõidetud. Küll aga õpin tasapisi tundma seda, kuidas iga esimene kulbitäis piimateed antakse Taevale ja Maale, kuidas oma tatist taskurätti ei tohi suvaliselt luba küsimata tulle visata – Tuli on püha, kuidas iga liigutus selles majas on teadlik, lugupidav, ümbritsevaga arvestav. Selle kauni eaka naise silmades on mingi tarkus ja tasakaal. See kaunis eakas mees kuulub oma hobuse ja karja juurde. Olen juba näinud, mis juhtub mongoli mehega, kes parema elu lootuses nomaadielu jätab ja linna kolib – hobuse ja karjata pole tal enam kohta, ja seda puudumist, kohatust, väljajuuritust hakkab nii mõnigi kord asendama alkohol. Maa ja Taeva austus asenduvad läänemaailmast tuleva plastiku kuhjadega.
Siin avaras maas endas on mingid nähtamatud juured ja esivanemate tarkus, lugupidamine maailma kui meie kõikide toitja vastu.
Tule teed jooma!
Peopesad üles poole, ulatab see lahke vana naine mulle kausi Mongoolia piimateega, annab aseme istumiseks, toidab kõhu täis. Kui eestlane armastab omaette elada, et ei peaks naabrit nägema, läheb seenele vaid metsa, kus mitme kilomeetri raadiuses teist autot pole, matkaradade ääres on alati oht kellegi kurja koera hambusse sattuda, siis mongol elab küll kõigist kaugel, kuid koerad näivad siin avaruses elavatel inimestel olevat ka selleks, et ükski vähegi potentsiaalne külaline poole kilomeetri raadiuses mööda ei pääseks, ilma et teda jurtas toidetaks, joodetaks ja vajadusel asetki pakutaks.
Juba oma talvisel nomaadide otsimise ekspeditsioonil polnud mul vaja linnaservast kaugemale minna ning järgmistel päevadel hakkasid minu pärast konkureerima juba mitu nomaadiperet, kes kõik tahtsid mind enda juures majutada. Varasuvise matka eesmärgist olla kutsutud ühte jurtasse päevas, saab aga peagi kriitiline küsimus: kuidas jurtadesse kutsumisest pääseda? Kuidas hiilida neist mööda nii, et ükski koer ei märkaks? Sest juba esimese matkapäeva esimeses pooles olen teed joonud ja kohalikke roogi söönud tervelt 4 jurtas – 25-kilomeetrine päevateekond aga ei edene ega edene! (Toitu valmistatakse siin nomaadiperedes peamiselt lihast, piimast ja jahust, kuna seesugusel kuival ja vastupidavust kasvataval kõrgplatool lihtsalt puu- ja köögivili ei kasva.)
Nii et kui arvad, et läheb maailma kõige hõredama asustusega maale ning kardad ära eksida, siis tuleb välja, et see karm ja lõputusse avarduv maa on täidetud etnilisest grupist, kel nimeks Külalislahkus.
Mongolite maa häälekandjad – kõrilaul, šamaanitrummid ja hobuviiulid
Vaid mõni päev peale oma ajutisele kodumaale jõudmist viib juhuslik ürituseplakat mind kuulama Mongoolia rahvuslikku hobuviiuli (Mörin huur) orkestrit. Teadmata, mis mind ees ootab, istun publiku sekka, kuid juba mõni minut hiljem voolavad pisarad mu silmist ojadena. Mis juhtus?! Tol hetkel tean vaid seda, et „Ma pean õppima seda maagilist pilli mängima!“ Mitte üks pill pole mind varem sel moel nutma pannud! Ja juba mõni nädal hiljem käin muusikakoolis, kus vaene vaid mongoli keelt kõnelev noormehest muusikaõpetaja peab korduvalt hakkama saama meeleheite ja segadusega, mida minu mõistetamatud pisarad temas iga kord tekitavad, kui ta mulle midagi ette mängib.
Alles lõpututes avarustes elavaid ning Maa ja Taevaga ühendatud nomaade külastades saan teada, kuidas esimene hobuviiul valmis oma kadunud hobust leinava mehe käe all hobuse luudest ja sabakarvadest. Saan teada sedagi, et kui mongolite kõige kallim vara, kaamel, oma vastsündinud kaamelibeebit omaks ei võta, siis ainus asi, mis ema lapsega lepitada suudab, on hobuviiuli hääl. Tuuakse kohale pilli oskav inimene, kes kaameli kõrval mängib ja mängib, kuni kaameliemal silmad pisaraist täituvad. Alles siis võib lapse tema juurde sööma viia.
Nii, nagu hobuviiul, näib selle maa ürgset olemust kandvat ka siinne Tuva kõrilaul, mis justkui kutsuv voog üle steppide rullub, ning šamanism, milles kohtuvad kõik selles näilises tühjuses elutsevad vaimolendid all- ja ülalilmast.
Oma teise soovi, šamaanidega kohtumise, saan täidetud tänu oma õpilasele, kelle vend juhtumisi šamaan on. Mis ime läbi suudab see noor ja terve inimene endale 3 pudelit puhast viina sisse kallata ning peale poolteist tundi kestvat rituaali vaid paari piimaklaasiga täielikult tagasi meie ilmas olla, ma ei tea. Küll aga antakse igale osalejale võimalus esitada šamaanile tema ühenduses olemise (transi-)hetkel üks küsimus. Ma ei ole selleks valmis ja nii nagu olukorraga, kus sult küsitakse „mida sa jõulukingiks tahad?“, ei tule mulgi midagi mõistlikku pähe.
Mina: „Kas ma jäängi nõnda mööda maailma ringi rändama või jään ma üks hetk kuhugi paikseks?“
Šamaan (või keegi teine tema kaudu): „Mõnda aega sa veel rändad, aga sa jääd pidama paika, kus sa kohtad ilma oksteta puud.“
Aastaid läheb aega, enne kui päriselt taipama hakkan, mis või kes on „ilma oksteta puu“. Tema sõnad jäävad mind saatma terveks eluks. Nii nagu ka hobuviiuli pisarad ning tema helidest loodud ühendused, siinsetes steppides elavate inimeste pilk, milles on alles veel see tarkus, millest suur osa maailmast end vabastanud on, see Mongoolia piimatee, mis jääb igaveseks sümboliseerima mongolite külalislahkust, need lõputud tühjana näivad avarused (olgu nad siis tasandikulised või mägised), mis tunduvad ometi nii paljust täidetud.
Sinna tahan ma tagasi. Ja sinna kutsun Sindki.
