Himaalaja nõlvadelt alla voolav imelise loodusega Bhutan on läbi imbunud budistlikust kultuurist. See on ainuke vaba riik maailmas, kus ka Tiibetist tuntud vadžrajaana budism on ametlik riigiusk. Kuna kõik kaunimad looduslikud vaatamisväärsused – mäetipud, jõed, kivirahnud, kaljukoopad ja muu – kannavad sügavat tähendust ka budismi mõttes, ei tee isegi Bhutani loodusmatka huvilisele paha heita kiire pilk Bhutani budistlikku kultuuri ja selle telgitagustesse.
Allpool kirjeldatud sündmused toimusid 2013. a septembris, ajal, mil elasin aasta aega Bhutanis ning töötasin Bhutani ühe tähtsaima budistliku õpetaja Gangteng rinpotše heaks. Lindistasime tema loodud e-kooli tarbeks loenguid budistlikust filosoofiast.
Gangtengi kloostri aasta tähtsaimad rituaalid – drubtšen ja tsetšu
Kloostris jätkuvad tegevused katkematu lõngana. Kohe, kui vihmaaeg läbi, algab taas üks suurem rituaal – suur teostamine ehk drubtšen. Selleks on sügiseti raevukal kujul avalduva virgunud olendi Vadžrakilaja suur teostamine. Bhutanis levinud vadžrajaana budismi järgi öeldakse, et raevukad vormid on eriti tõhusad jämeda lolluse purustamiseks. Olemuselt ei ole see tegelikult midagi muud kui väga tähelepanelikult enda sisse vaatamine ja sealt oma sisemise rahupaiga üles otsimine. Kui see pisutki õnnestub, hakkame aru saama, et vaid sellelt pinnalt suudame tegelikult ka kedagi teist märgata ja kellegi teisega suhestuda, talle abi pakkuda.
Inimmeele tavaseisund on ju ikka see, et tegeleme oma pisikese ego nõudmiste rahuldamisega. Enese sisse vaatamise teine tähendus on tegelikult kohalolek, siin ja praegu täielik kohalolek. Tavaline on ju see, et oleme mõtteis alati kuskil ees- või tagapool, minevikus tuhlamas või helgest tulevikust unistamas või ähvardava tegelikkuse kohe-kohe juhtumise pärast pabistamas. Vaid vahetult kohal olles saavad avalduda sellised seisundid nagu kellestki tõeliselt hoolimine – omakasupüüdmatu armastus.
Aga ka minul pole selle kohta palju öelda. Olen üsna sarnane tavalisele inimesele, oma meeleolude mängukann, kes ehk siiski iga päev end mõneks ajaks kokku proovib võtta, et mitte kogu päeva mõtetes maha uidata. Mõned inimesed ütleks selle peale, et uitamine on mõnus. Ja mina ütleks selle peale, et kui on mõnus, eks siis tuleb edasi uidata. Võibolla ei ole meel veel valmis korraks peatuma ja enese sisse vaatama.
Bhutani inimesed kogunevad Gangtengi kloostrisse
Suure Gangtengi kloostri peasaali ühte otsa on üles seatud virgunud olendite palee – mandala, mis jääb suurema osa ajast kardinatega suletuks. Selle ette on ritta seatud erinevad ohverdused ja sümboolsed virgunud olendite vormilised kujutised – tormad. Need on valmistatud tsampast (röstitud odrajahu) ja võist, detailide peensus ja täpsus on hämmastav. Bhutanis tegelikult tsampat väga ei tarbita, peamiselt kasutatakse ka tormade valmistamisel keedetud riisi, ent riisitorma ei ole nii vastupidav kui see, mis on valmistatud tsampast ja võist. Siia tormasse kutsutakse rituaali käigus tegelik virgunud olend ehk materiaalne substants väestatakse.
Kogu suur saal on täis munki, äärealadel istuvad mitte väga kenas keeles öeldult „minapid“ ehk „mustad inimesed“. Selline on külainimeste, põllumeeste hüüdnimi. Ja paraku on hüüdnimes tõtt rohkem kui küllaga – kõik näevad sõna otseses mõttes välja üsna mustad ja kasimata. On huvitav jälgida, kuidas vaatamata rinpotše poolepäevasele sissejuhatusele selle kohta, mis drubtšeni ajal toimuma hakkab, selle mõte nendele külainimestele vaevaliselt umbes rituaali viiendal päeval tasapisi kohale jõudma hakkab.
Ja on päris kindel, et need külainimesed ei ole siin suurel teostamisel mitte sugugi esimest korda. Tegemist on pigem korralike ättide ja eitedega, kes tõenäoliselt juba aastaid sellest sündmusest osa võtavad, aga oh häda, aasta on pikk ja vahepeal võib ju meelest ära minna. Eks see on minupoolne üsna kurjas keeles avaldatud mõttekäik, mida ei maksa väga lõplikult võtta. Tegelikult on kohaletulnute hulgas ka neid külainimesi, kes üsna täpselt teavad, mis tegelikult toimub. Ka selliseid, keda kutsutakse spetsiaalselt kloostri poolt esimesse ritta rituaali juhtima.
Värvikas kaader drubtšenil
Drubtšeni puhul kannab enamik külainimesi templisaalis ka punakaspruuni toorsiidist suurt salli. Tegemist on Buddha õpetuse värviga ning sellega väljendatakse seda, et ollakse Buddha seadmuse järgija. Ka mina poen oma rinpotše kingitud punase salli sisse ja olen enam kui rahul, et seekord ei pea ma viisakuse märgiks hingenöörivat kirat ehk Bhutani traditsioonilist seelikut või kleiti kandma. Kiral pole Buddha õpetusega tegelikult mingit pistmist, aga Bhutanis peavad kõik kohalikud kloostrisse sisenedes kandma traditsioonilisi rõivaid – kas kirat või gho’d (meeste kleitmantel). Asi on lihtsalt selles, et klooster on pühakoht ja selle austamiseks võiks natuke paremaid riideid kanda, mitte päris dressides ja kummikutes kohale ilmuda.
Tõsi ta on, see on üsna kummastav vaatepilt, kui peasaali tormab bussitäis turiste, kes kõik kannavad dresse ja mägironijavarustust. Millegipärast arvatakse mujal maailmas veendunult, et Bhutanis tuleb ainult kogu aeg ronida. Tõelus on pigem see, et sõidetakse kas bussi või uhke autoga ühest kohast teise, astutakse korra autost välja, jalutatakse natuke ümber kloostri ja sellega ronimine ka piirdub. Kui just giid spetsiaalselt ei pinguta ja programmi mõnda korralikku matka sisse ei pista – see, mis tavaliselt saab osaks Sandbergi reisigruppidele ning mille üle siiralt rõõmustatakse.
Kloostri peasaal on eelkõige täis munki. Esiridades istuvad parimatest parimad, kellel on kogu tekstiarsenal suurte pakkidena laiali laotatud ning kes osavalt ja välkkiirelt erinevates tekstiosades orienteeruvad. Aga kogu aeg tuleb meeles hoida ka seda, et rituaali tegemine pole mingi väline teksti vuristamine ja mantralausumine, kogu asja mõte on hetkest hetke sissepoole vaatamine. Munkade nägudelt peegeldub vastu selgus ja täielik keskendumine.
Samuti istuvad esireas need, kes mängivad mitmesuguseid muusikainstrumente. Nendeks on erinevad suured pasunad ehk dungid, trompetilaadsed pillid ehk gjalingid, suured trummid ja kahe käega kokkulöödavad metalltaldrikud ehk rölmod. Kogu rituaali juhib eesretsiteerija ehk umdze, seekord suurepärase häälega tulevane khenpo ehk ningma traditsiooni kloostrihariduse kõrgeimat kraadi omav Sangje Tenzin.
Kui esiridadest tahapoole minna, avaneb hoopis teine vaatepilt. Peamiselt istuvad seal need, kes pole suvatsenud endale isegi teksti välja otsida. Suurema osa ajast tegelevad nad magamise või tukkudes tasakaalu hoidmisega. On neid, keda on siia kohale saadetud mingist teisest kloostrist mõne õpetaja käsul – ilmselgelt valmistab selline istumine neile vaid üüratut ja igikestvat piina. Mõttevabalt tühjusse tardunud vaevaline pilk või unehallid silmad räägivad iseenda eest. Seda muidugi siis, kui nad silmi üldse lahti suudavad hoida.
Magavad ja metsas kükitavad bhutanlased
Vahel mõtlen, kuidas küll Aasias inimesed nii palju magada suudavad. Seda hakkasin märkama juba palju aastaid tagasi India rongides. Tullakse rongi peale, kaasas on selleks puhuks mõni lina, sall või suurem tekk, keritakse end sinna sisse ja üles tõustakse aeg-ajalt vaid siis, kui nälg ligi tikub. Ja niimoodi vegeteerivad paljud seal rongis südame rahuga kaks-kolm päeva järjest. Loomulikult veedetakse sügavalt norsates ka terve öö või vähemalt pool sellest. Millegipärast varase hommiku esimesed tunnid, mida mina pean India rongis sobivaks uneajaks, tuleb veeta lärmakalt rongikaaslastega unenägude üle arutledes. Või õigemini ma päris täpselt ei tea ka, mida nad arutavad. Paistab lihtsalt, et öö jooksul on nende peadest nii mõndagi läbi jooksnud, mida on vaja kohe kaasteelistega jagada. Et seejärel pärast hommikusööki umbes kella kaheksa paiku taas magama kerida.
Lisaks magamisele kohtab siinkandis rohkem ka üldse mitte päris positiivses tähenduses mõttevaba olekut, mis on esirea munkade selge keskendumise vastand. Tšilip Sangje (’tšilip’ tähendab dzongkha keeles ’välismaalast’ ja tšilip Sangje on siin Gangteng rinpotše isiklik tõlk) ütleb, et ta käib vahel metsas jalutamas. Ja kohtab tee peal maas kükitavaid bhutanlasi, kes ei tee mitte midagi muud, kui vaid lihtsalt kükitavad. Pole nii, et nad jälgiks kedagi või midagi. Või ootaks midagi. Nad on otsustanud lihtsalt keset teed maha kükitada ja lihtsalt kükitada. Kasvõi pool päeva, kui vaja. Mul on siiski kuri kahtlus, et Bhutanis on oma töö teinud lapsepõlves pisut liiga suur kogus kangemat kraami. Ara’d antakse ju sülelastelegi, et nad kuss püsiks. Seda on õnneks aja jooksul vähemaks jäänud, aga eks külades juhtub seda veel praegugi.
Ööpäev läbi tekstide lausumist
Ja nüüd siis taas Gangtengi suur peasaal, esiridade täielik kohalolek ja nende seljataga tühjusse piidlevate munkade silmapaarid, mis terve päeva jooksul päris korralikult ei avanegi.
Seda päevade pikkust istumispiina on võimalik taluda aga tänu mõnedele kaasnevatele privileegidele – antakse paremat süüa ja halleluuja! Lisaks saab ka raha! Nii mitmedki ilmikud teevad kloostrile suuremaid annetusi ning osa sellest rahast jaotatakse ka munkadele. Nõnda võib iga päev saja ngültrumi (ngültrum on Bhutani kohalik raha, aga seotud India ruupiaga – 1 euro on umbes 80 ruupiat) võrra rikkamaks saada. Mis pole sugugi paha, sest drubtšeni ajal müüdav taldrikutäis momosid (pelmeenitaolised aurus küpsetatud pirukad) maksab vaid 35 ngültrumi. Neid on siiski võimalik süüa vaid siis, kui tasuta saadud toidust täis laaditud kõhtu veel pisut ruumi jäi.
Sisuliselt näeb suur teostamine välja nii – katkematult retsiteeritakse põhi- ehk juureteksti ning paljusid lisatekste. Katkematult tähendab seda, et tekste retsiteeritakse ööpäev läbi. Kõige olulisem on aga, et mantra – vastava virgunud olendi seemnesilbid, mida lausudes teda kohale kutsutakse ja olendite heaks virgunud tegevusi teha palutakse, ei katkeks. Proovin ise ka sellisest haruldasest võimalusest korralikult osa võtta.
Täielik keskendumine kõikides palvetes
Peaaegu igal hommikul tuleb troonile istuma ka Gangteng rinpotše. Ta lausub kaasa kõiki palveid ja teeb kaasa kõiki rituaale. Temas väljendub täielik keskendumine. Mitte kunagi märkigi hajevilolekust või väsimusest. Tema ülesandeks on ju ka kogu seda üritust organiseerida, et kõik käiks nagu kellavärk nii kloostri peasaalis, kloostri köögis kui ka tagatubades. Lisaks peab ta suhtlema iga päev saabuvate külaliste ja kohalike võimuesindajatega.
Kohale tuleb aina rohkem inimesi ja Sangje väidab mulle, et tema on märganud ka minappide hulgas selliseid, kes peast igasuguseid palveid retsiteerivad. Üheks selliseks on üks mitte just kõige kõrgemas eas onu, kellel millegipärast nöör silmade peale on seotud. Nöör on tõesti täpselt silmalaugude peal ja tekib küsimus, kas nii kuidagi ebamugav pole. Õnnetuseks saame nööri kummalise asukoha kohta varsti selgust. Ühel kloostrisaali ringil komistab Sangje kogemata silmanööriga onu otsa, nöör nihkub paigast ja oh häda, tema silmad kukuvad plaksti kinni. Niisiis tundub, et nöör hoiab tema silmalauge üleval. Arstiabi on Bhutanis küll tasuta, aga see piirdub tihti kohalikus velskripunktis plaastri jagamisega. Kui midagi tõsisemat häda on, tuleb minna Indiasse või ise mingi lahendus oma terviseprobleemidele välja mõelda.
Minapide rahutu podin
Juureteksti retsiteerimise vaheaegadel, mil lausutakse ainult mantrat ja tehakse ringe ümber Guru Rinpotše kuju, pean mina jälgima külainimeste varbapaare. Seda sellepärast, et minu istekoht on ümber peasaali tehtava ringi trajektoori veerel, nii et iga viimse kui ühe külainimese varbad mööduvad otse minu nina alt Guru Rinpotše selja taha. Mõne inimese varbad on jonnakalt igas suunas harali, pole ka ime, et sinna otsa mingi jalanõu ei mahu. Tõsi ta on, paljud külainimesed käivad ringi ikka paljajalu ja hommikud on siin Gangtengis sügiseti juba nullkraadilähedased. Õnneks on mõnede inimeste varbakomplektid peidetud öömustadesse sokkidesse või põlvikutesse.
Vahel muutuvad minapid ehk „mustad inimesed“ rahutuks ja külauudiste podin hakkab ähvardavalt üle rituaali võimust võtma. Siis tuleb ise kõvemini retsiteerida, et ka uinunud mungad üles ärkaksid ja teistega ühineks. Õige pea meenub taas ka minappidele, et käimas on rituaal ning külajuttudega tuleb pisut oodata.
Malika tuldpurskav lohe
Ümber rinpotše trooni on põrandal koha sisse seadnud tema perekond. Mind hakkab huvitama Malika, rinpotše umbes nelja-aastane tütar. Iga päev on tal varuks mingi uus tõsine plaan, kuidas lõbustada neid, kes drubtšenile vaid magama on tulnud või kes kogu aeg keskendumisseisundis püsida ei suuda, nagu mina. Ühel päeval märkab Malika üllatusega, et suure Guru Rinpotše seljataga on väike aknaorv, mis on tihedalt väikseid Guru Rinpotše kujusid täis pikitud ja mis veelgi parem, iga kuju kannab ka saua ehk kvatangat, mida on imelihtne ära võtta. Nüüd korjab Malika endale mõlemasse pihku korraliku pundi sauasid ja hakkab neid tuldpurskava lohena piksenooltena kasutama ning proovib neid oma lapsehoidjast nunnale silma visata. Pärast korduvad katseid suudetakse Malika raevukatele vormidele suure hädaga piir panna ja ta pisut taltsamaks muuta.
Malika ootab tegelikult ainult rituaalseid tantse ehk tšamtantse. Huvitav, iga päev ühte ja sama üsna pikale venivat tantsu nähes tuleb minul teinekord igavus peale, aga Malika on neid vaikselt nõus iga kord täiesti lõpuni vaatama. Muidugi väikeste vahepausidega, kui ta otsustab, et ka tema võib ennast sama hästi keerutada kui need pealtnäha müstilistes kostüümides ja maskides tantsijad.
Katkematu mantralausumine
Suur teostamine on kestnud nüüd juba nädala, tavaliselt lühim variant sellest ongi nädalapikkune. Kui vähegi keskendumisharjutustega tegeleda, siis on selge, et umbes neljandal, viiendal päeval hakkavad meeles väikesed muutused toimuma. Mis tähendab seda, et ühel hetkel võib märgata, et keskendumine hakkab juhtuma üha väiksema vaevaga, kõrvalised mõjud ja välised asjaolud muutuvad üha kaugemaks ega ole enam meele teel risti ees. Ju siis selle vähemalt nädala pikkusel kestusel see põhjus ongi – kui see oleks lühem, ei oleks selles piisavalt väge, et see rumalate meelt kuidagi liigutaks.
Proovin osa võtta ka mantralausumiste õhtu- ja öövahetusest. Kuna mantralausumine peab olema katkematu, tähendabki see seda, et kloostris on alati üks peamine mantralausuja ning temale sekundeerivad vabatahtlikud. Vabatahtlikke siin tegelikult väga pole, sest paljud mungad ju seda üritust väga tõsiselt ei võta. Seega peavad mungad kohal olema nimekirja alusel. Kogu õhtu ja öö on jaotatud kolmetunnisteks vahetusteks ja munkade ülesandeks on vähemalt oma vahetuse ajaks kohale ilmuda. Osadel neist pole sellest sooja ega külma, võetakse kaasa magamiskott ja uinutakse sügavalt juba esimeste silpide lausumise ajal. On muidugi ka teisi, kes väsimatult alati virged on.
Aasias töötab millegipärast uskumine, et kui on olemas umdze, rituaali pearetsiteerija, või kasvõi peamine mantralausuja, siis tema teebki töö kõigi teiste eest ära ja pälvimused tulevad vuhinal, isegi kui ise vaid magada. Mis pole paraku tõsi. Minul pole siiski suureks kommenteerimiseks põhjust, sest mina võin ju selle sündmuse erilisust väga teravalt näha, kuna minu elus juhtub sellist asja väga harva, aga munkade jaoks on see tihtipeale rutiin. Kogu aeg toimuvad mingid suuremad mitmepäevased rituaalid, kes see ikka jõuab kogu aeg virge olla ja kõigest hoolega osa võtta.
Lõpetuseks saavutuste võtmise rituaal ehk ngödrup langwa
Suure teostamise lõpetab saavutuste võtmise rituaal. See on rituaal, mille käigus lastakse kogu suure teostamise ajal loodud väel ja õnnistustel endasse voolata. Selleks puhuks on oodata kohale ka Bhutani peaministrit Tsering Tobgyet koos uute ministrite kaaskonnaga. Rinpotše on dilemma ees – oma poliitilise erapooletuse näitamiseks ei peaks ta neid üldse kuidagi erilisemalt vastu võtma ent samas on tegu ikkagi vastse peaministriga.
Tõsi ta on, varem oli Tsering Tobgye opositsiooniliider ja sellel ajal käis ta samuti igal aastal suure teostamise lõpus Gangtengis ja siis polnud tema kohalolu mingi probleem. Nüüd on vahe vaid selles, et vahepeal on temast saanud peaminister. Kuna Bhutanis on staatus ja protokolli järgimine vaat et eluküsimus, otsustati, et viisakuse märgiks peaks seekord väikese tseremoonia siiski korraldama.
Ma otsustan samuti, et pressin seekord lauljatest tüdrukute abiga endale kira selga ja kaen ära, kuidas peaministri vastuvõtt välja näeb. Oodata tuleb aga kaua. Nimelt öeldi kõigepealt, et peaminister peaks jõudma umbes kella kaheksa paiku õhtul, ent proosalistel põhjustel olevat kogu ekipaaž all orus Nubdingi kandis juba mitmendat tundi tee peal kinni. Nimelt olevat üks ekskavaatoriga tööle läinud mees õhtul ekskavaatori kogemata tee peale unustanud, nii et tollest pääses nüüd häda pärast mööda vaid mootorratas. Et leida mees, kelle püksitaskus on sobivad ekskavaatorivõtmed, kulub mitu tundi. Ka peaminister pole jumal, vaid peab lihtsalt ootama.
Gangteng rinpotše, Bhutani peaminister ja kloostrikoerte tembud
Õhtul peale kümmet jõuavad ministrid lõpuks Gangtengi kloostri hoovi. Üles on rivistunud maskides tantsijad ja kangelased, kes on traditsioonilisi rõivaid kandvad budismi kaitsjad. Antud juhul tähistavad nad sümboolselt neid olendeid, kes olukorda kontrolli all hoiavad. Muidugi pole tegu vaid sümbolismiga, tänapäeval on siiski vaja ka paari pisikest politseikomandot, kes ürituse kulgemise maisemal poolel silma peal hoiavad.
Kuu kahvatu valguse kumas näeb kõik välja üsna ebamaine. Kõigepealt sisenevad kloostrihoovi isegi kuuvalguses silmipimestavalt kirevais rõivais lauljatüdrukud. Neile järgnevad erinevaid muusikainstrumente mängides mungad, kelle järel sisenevad jõuliselt tantsu keerutades kangelased. Alles siis astuvad sisse Gangteng rinpotše ja peaminister koos ministrite kaaskonnaga. Gjalingi venivale kutsele ei pane aga kloostrikoerte süda taas vastu ning kõik koerad otsustavad pillimängu täiendada oma haleda ulgumisega.
Neid proovitakse kiiresti eemale ajada, kuid koerad näitavad seekord oma jõudu. Nimelt on siinkandis käimas jooksuaeg ja see, et kloostrihoovis viibib peaminister ise, ei kõiguta nende toimetamisi kuskilt otsast. Just siis, kui rinpotše ja peaminister on peaaegu kloostriukseni jõudnud, otsustab üks koertepunt, et nüüd on paras aeg üks korralik kaklus otse nende jalge ees maha pidada. Väga suure hädaga suudetakse koertepunt laiali ajada ja peaminister pääseb väga napilt koerte lõugade vahele sattumast.
Vastuvõtutseremoonia põhiosa
Peatempli saalis toimub nüüd vastuvõtutseremoonia põhiosa, kuhu aga kedagi kõrvalist ei lubata. Ka mind kihutavad politseinikud ukselt viisakalt minema. Ukse taga on üles rivistunud umbes kolmkümmend munka, kel kõigil käes bambuskorvid, mille sees on sümboolsed tervitusannid: haisev doma (beetlilehe vahele pistetud meeliülendavaid substantse sisaldav areka pähkel), erinevad puuviljad ja maiustused. Neid serveeritakse kõiki väga elegantsel moel.
On raske uskuda, et need kombevabad külamungad, kellele minu arust mingeid viisakusreegleid küll kunagi õpetatud ei ole, suudavad kõike seda nii kaunilt ja sundimatult teha, justkui oleks peaministrile sügava kummardusega graatsiliselt hõljudes kommi pakkumine mingi igapäevane asi. Umbes poole tunni pärast on vastuvõtt läbi ja kell läheneb üheteistkümnele.
Magamiseks siiski aega palju pole, sest traditsiooniliselt algab suure teostamise rituaali lõpuosa ehk saavutuste võtmine öösel. Seekord räägitakse, et kella kahe paiku võiks valmis olla. Ma ei hakka oma suure vaevaga selga topitud kirat enam ära võtma ja lähen lihtsalt paariks tunniks voodi peale lebama, kõhu ümber kira vöödest moodustunud poomisnöör.
Kella kahe ajal luusib ümber kloostri juba arvestatav hulk inimesi, kuid miski pole seda nägu, et siin peasaalis kohe midagi algaks. Oodata tuleb veel paar tundi. Ju siis olid kõik millestki natuke valesti aru saanud. Rituaali ajaks on peaministrile rinpotše trooni kõrvale sisse seatud erikoht koos tugitooli ja vaipadega. Nagu peaminister seda näeb, palub ta, et see kõik sealt ära koristataks, tema istuvat hea meelega natuke tagapool koos kõigi teiste ministritega võrdselt ühes reas ja sellist uhkeldamist pole talle vaja.
Bhutani parlamendi kõige kuulsam poliitik
Kuigi Tsering Tobgye on nüüd peaminister, oli ta Bhutani parlamendi kõige kuulsam poliitik juba enne seda. Ja seda opositsiooniliidrina. Opositsioonis oli esimeses parlamendis kokku üldse kaks liiget, kuid ometi oskas ta alati nii veenvalt ja asjalikult esineda, et enne peaministriks saamist vaadati teda Bhutanis kui ainukest poliitikut, kes on mõistnud, kuidas demokraatlik asjaajamine käia võiks. Ja nüüd peaministriks saades ei ole ta kuidagi kaotanud oma lihtinimese lihtsust.
Seda ei saa öelda Bhutani eelmise peaministri Jigme Thrinle kohta, kes alati soovis, et teda koheldaks kui kuningat. Kuidagi ei suutnud ta ka välja kannatada valimiskaotuse kibedust ning pärast seda ta lihtsalt lahkus poliitikast. Nii palju siis Bhutani õnne valamisest ja kuulutamisest, millega teda alati seostatakse. Tundus, et tema jaoks oli see oluline vaid siis, kui sai ise olla kõige uhkemal ja kõrgemal positsioonil.
Varahommikused rituaalid
Esimest korda olen kelle viie ajal hommikul kloostris, mil õige pea hakkavad hämarasse kloostrisaali ukse vahelt sisse piiluma esimesed koiduvärsked päikesekiired, mis peagi jõuliselt üle põranda libisevad ja uue Guru Rinpotše tankamaali kuldselt särama panevad. Varsti toimubki kloostri ukseavauses vaid silmipimestava valguse ja suitsuohverduse jõuline vaatemäng, mille sisse kaovad või millest ilmuvad aeg-ajalt Padmasambhava mütsi kandvate munkade siluetid.
Kõik on imeilus ja täiuslik. Seejärel suundub välja ka rinpotše, et õnnistada ka kõiki kohalikke, kes tänasel hommikul kloostriõues ootavad. Umbes kella seitsmeks on suur teostamine selleks korraks peaaegu lõppenud. Lisarituaalidena peaks paari tunni pärast algama ka tuleohverdus. Selleks on kloostriõuele ehitatud spetsiaalsed savist kastid, mille sees erinevaid aineid põletama hakatakse, mis rituaali tegemise käigus juhtunud eksimused sümboolselt ja tegelikult ka puhastavad.
Ma pole päris kindel, kas jõuan veel nii palju üleval olla ning üle kõige tahaksin nüüd lahti saada sellest hinge nöörivast kirast. Selliseid mõtteid mõlgutades suundungi ukse poole, aga mõtlen veel enne kojuminekut paar ringi kloostrile peale teha. Kogemata satun peale ka ühe eidekese hommikurituaalidele. Oot-oot, mis ta seal nüüd lauajupi peal toimetabki, suur pussnuga käes? Vaat selle peale pole ma ise veel tulnud.
Tundub, et ta arvab, et selle tohutu pussnoaga saab varbaküüsi lõigata. Need detailid, millised küüned välja näevad, jätan parem enda teada. Igaks juhuks vaatan ise kiiruga mujale ja loodan, et ta midagi muud endal maha ei lõika. Silma hakkab veel koolipoisse, kellele on vist kogu lapsepõlve peale ostetud üks paar kingi, ning kelle jalg ei ole veel oma tulevasi suurusi saavutanud ning seetõttu ähvardavad need laeva moodi kingad iga sammu ajal jalast kukkuda.
Kuna tuleohverdusrituaal, mis paiga veel korra puhastab ja rahustab, on siiski nüüd kohe algamas, otsustan selle alguse ära vaadata. Teiste hulgas kõnnib ringi ja teeb kummardusi ka peaminister. Ja tundub, et enamikul inimestel pole aimugi, et nende hulgas on peaminister. Tema ainukeseks tunnuseks on oranži värvi suur sall, kuid vist ka sellega pole külainimesed väga kursis, et oranž värv peaministriga on seotud. Jätan nad õige pea kõik sinnapaika ja lähen lihtsalt magama.
Gangteng rinpotše kohalikku rahvast õnnistamas
Järgmine rituaal kohe otsa – maskitantsude festival ehk tsetšu
Nüüd tuleb välja vahe minu ja munkade vahel. Nemad nüüd magama ei lähe ja kes teab, võibolla need tagareas tukkujad valmistusidki ette hoopis rituaali järgmiseks osaks? Niipea kui tuleohverdusrituaal läbi saab, algab pärast lõunat kohe suurte sügiseste rituaalide ja festivalide järgmine osa – tsetšu. Tsetšu tähendab lihtsalt kümnendat päeva ja on seotud Guru Rinpotšega, kuid aastas korra tähistatakse seda eriti suurejooneliselt.
Öeldakse, et iga kuu kümnendal päeval laskub ta virgunud väljadelt inimeste valda inimesi õigele teele juhatama. Tsetšu festivali peetaksegi Guru Rinpotše auks ja see on üks suurimaid Bhutani rahvapühasid. Igas kohas tähistatakse seda pisut erineval ajal, eelkõige septembris ja oktoobris. Festivali põhisisuks on rituaalsed tantsud, mida tantsitakse nädal aega järjest.
Kui minu on suur teostamine nüüd pisut ära väsitanud, siis munkade käest ei küsi väsimuse kohta keegi. Väga paljud neist peavad lõunaks tantsuplatsil olema. Lisaks pole tavainimesel ja pealtvaatajal mingit aimu ka sellest, et päeval tantsu tantsimiseks ärkab üks vahetus munki üles öösel kell kaks, et teostada hommikuni kestev rituaal, mille käigus luuakse järgmise päeva tantsude mandala ja kutsutakse kohale kõik asjassepuutuvad virgunud olendid. Ja mina lihtsalt magan.
Pedlingi tantsud kui virgunud seisundi väljendus
Öeldakse, et Pedlingi traditsiooni tantsud on täiesti erinevad muudest vadžrajaana budismi tantsudest, sest need olevat Pema Lingpale õpetanud Guru Rinpotše isiklikult. Tsetšu lahutamatuks osaks on ka atsarad, punase kõvera ninaga tegelased, veiderdajad, kes teinekord monotoonsetesse tantsudesse, ehkki monotoonsed on need pigem neile, kes nende tähendust tõeliselt ei mõista, nagu näiteks mina, värvi ja vaheldust toovad.
Kuigi tantsud väljendavad virgunud seisundi saavutamise erinevaid aspekte ja on seetõttu pühad, ja öeldakse, et vaid tantsude nägemine võib inimesi negatiivsete emotsioonide võimusest vabastada, on atsaratele kõik lubatud. Nemad võivad tantsijaid külma kõhuga imiteerida ja neid isegi segada, näiteks üritada neilt mingit rituaalinstrumenti ära näpata. Tantsude vaheajal, mil üles astuvad külatüdrukutest lauljad, ahvivad atsarad hoolega ka lauljaid ja ajavad taga lapsi, kes ususvad tõsimeeli, et tegemist ongi päris kollidega.
Khenpo Singe on üles kirjutanud pisikese ülevaate tantsude kohta, mida Džamdrak tulku väga heas inglise keeles kõigile ette loeb. Lugemisest on tõesti kasu, sest alanud on turismihooaeg ning kõik kohad on turiste täis – ilma selgitusteta oleks toimuvast üsna raske aru saada.
Tsetšu festivali viimasel päeval riputatakse üles thongdröl ehk nägemise läbi vabastav tanka ehk hiigelsuur rullmaal, mis katab täielikult templihoone ühe külje. Seda olevat aasta aega üks suur õmblustsunft brokaatniidist ja muust õmmelnud.
Sündmused kloostri taga
Sellega on ära loetletud need tegevused, mis käivad kloostri õue peal. Kuid tsetšu ei piirdu vaid sellega. Kloostri taga mäenõlva peal käib õhtupimeduses korralik pidu, mis ei tea ööst ega päevast. Sinna on ajutiselt üles seatud telgid ja müügiputkad. Osa munki on kokkadeks hakanud ja püsti pannud momo-restorani. Kõike saab Bhutani kohta väga pisikeste hindadega. Suurema osa restoranide menüü koosneb siiski vaid erinevat sorti Hiina kiirnuudlitest.
Politseinikud on hõivanud ühe baari. Juba esimese päeva õhtuks istub igas poes kaks või kolm munka, kes kannatamatult oma šanssi ootavad. Kui kevadel käis suur khenpo Pema Šerab, võttis nii mõnigi munk endale hardalt täielikud mungavanded. Loomulikult räägitakse munkadele eelkõige seda, et vaid mungana on tee virgumiseni kerge. Mis on loomulikult ka tõsi, sest teoreetiliselt peaks meel olema siis vaba igasugustest suhetega seotud piinadest ning meeleharjutusteks on aega rohkem. Kuid see oli ju kevadel, kui meel seadmuse poole kiskus, ja nüüd on käes kuldne sügis.
Tsölibaadivandeta Bhutani munkade tippsündmus
Loomulikult on ka palju selliseid munki, kes pole tegelikult täielikke vandeid ehk näiteks tsölibaadivannet andnud. Tsetšu on nendele munkadele aasta tippsündmus, sest see toob kokku kenasid tüdrukuid Bhutani igast kandist, kes turul või restoranis midagi müüa püüavad. Lisaks on kloostri ühte tuppa pandud magama kõik laulunaised ja tüdrukud ning õhtu saabudes kihab tuba sealt läbivoorivatest ja oma šanssi otsivatest munkadest.
Selle kõik uuris välja tšilip Sangje, mitte mina. Kui Sangje laulutüdrukutele külla läks, tundus talle, et tema on nüüd küll hiljaks jäänud, kõik paremad tüdrukud on munkade poolt juba ära võetud. Aga kohe sai ta aru, et see oli eksitus, sest nagu ta tüdrukute vahel koha sisse võttis, jätsid tüdrukud mungad kus seda ja teist ning istusid kõik tema ümber, sest tšilip on ikkagi midagi palju enamat kui kohalik munk.
Aga varsti on seegi melu läbi ja õnnelikud võivad olla need, kes suutsid hetkekski nende rituaalide sügavamat tähendust näha, et seejärel tavatoimetuste juurde naasta ja pisut selgema meelega edasi kulgeda.
Selget meelt,
Bhutani reisijuht Kadri Raudsepp
Aastavahetus Bhutanis
