See postitus viib sind Gruusiasse Borjomi mägede vahele matkama, kohalikku Gruusia perre ja väikesesse Kharagauli külakesse Borjomi-Kharagauli rahvuspargi vahetus läheduses. Saad lugeda Sandbergi reisijuhi Kristiina mõnusaid meenutusi ajast, kui ta Gruusias elas.
Matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis
Mul on juba ammu mõtted kõrgetes mägedes, pilvede vahel lennanud. Tahaks hirmsasti selle 60 km Borjomi-Kharagauli rahvuspargi matkaraja läbida. TEHTUD! Nelja päeva asemel võttis aega kolm päeva. Alustasime hommikul teekonda Marelisi külast ja sihtmärgiks Borjomi teispool rahvusparki. Esimesel päeval oli 20 km ainult mäkketõusu, millest viimased 5 km ei olnud enam saapasääreni ulatuva muda sees.
Ega see hütikesse jõudmine ka mingi niisama jalutuskäik ei olnud. Neil on siin esimese hütini jõudmiseks matkateel 12 jõeületust. Neist 12st umbes pooltel puuduvad sillad või on lihtsalt üks suuremat sorti puujurakas üle jõe visatud ja siis vaata ise, kuidas üle saad. Karastavalt külm mägijõgi ise liiga sügav ei olnud, ikka sai läbi käia. Mõnikord sai üle hobusega, mõnikord hüppasin autokasti koos kümne gruusia mehega.
Ühel puhkepausil jätsime kodinad sinnapaika ja otsisime rahulikuma koha jõekese peal, võtsime täiesti paljaks ja suplesime kiirevoolulises, jääkülmas vees. Nii mõnus! Mitte üht hingelist peale meie ümbruskonnas ei ole, aukartustäratavate mägede keskel, null mobiililevi, muust maailmast ära lõigatud, täiesti üksi… Mida sa, hing, veel soovid?
Udused Borjomi mäed
Mida kõrgemale saime, seda järsem kallak, kuni lõpuks jõudsime ka puupiirist ülespoole. Ohh, milline vaade – udu ja pilved. Hea, et enda ette 10 meetritki nägi. Udu oli niivõrd tihe, et juuksedki olid sellest korralikult märjad.
Ööbimiskohta jõudes tegime matkahütis hilise lõunauinaku. Meie 7-liikmeline matkaseltskond oli pärast 8-tunnist soparallit päris läbi. Õhtul mängisime küünlavalgel Yatsit ja jõime pläskust chachat. Grusiinide kombed hakkavad juba külge…
Borjomi-Kharagauli mägedes muutub ilm väga kiirelt. Nii ka teisel päeval. Kogu retke jooksul saime kõike: vihma, udu, tuult, palavat päikest, imelisi vaateid. Kõrgel mägedes ei ole matkarada kõige paremini märgistatud. Nii mõnigi kord ei ole enam ka mingit teerada, ei ole näha udusse mässitud mägesid ja tuttavaid vaateid silmapiiril, mille järgi orienteeruda saaks. Aga kui udu kadus, siis lõpuks ometi tervitasid meid imelised vaated. Kolmanda päeva 15 km olid ainult allamäge ja edasi viis mõte, et Borjomis on ju restoranid (mida Kharagaulis ei ole) ja seal saab päris sööki!!
Miks sa seda teed?
Matk oli füüsiliselt ikkagi pingutust nõudev. Mu armas sõber, kes mulle Gruusiasse külla tuli ja kogu selle matka kaasa tegi, palus mul talle edaspidi mõnikord meelde tuletada, et ta enam kunagi sellist matka ette ei võtaks. Minu tunded olid risti vastupidised. Borjomi restoranis khinkalisid sisse luristades, plaanisin juba järgmist matka.
Miks ma vabatahtlikult terve päev mudas müttan, miks ma riskin igasuguste selja-, õla- ja põlvevaludega, mille käes nii mõnigi mu matkakaaslane vaevles? Miks ma olen valmis higistama välja viimase kui ühe veetilga, mis ma sisse olen joonud? Miks ma oled valmis end füüsiliselt proovile panema? Mis sul viga on?
Loodus on tervendav, imeline, kaunis. Matkamine on minu jaoks nagu meditatsioon. Ma olen enda mõtetega või mõttetustega või täiesti tühja peaga. Ma olen sunnitud oma keha paremini tunnetama ja seeläbi olema terviklikum inimene, üks keha ja hingega, koos tegutsema ühise eesmärgi nimel. Ma tahan anda endast kõik, ma tahan teha rohkem, kui ma arvan ennast suuteliseks olema.
Selle kõrgeima mäetipu otsa jõudes olen ma millegagi hakkama saanud, kohene tasu tehtud töö eest. Ebakindlas eluetapis olles on vähemalt üks kindel asi – ma läbisin selle 60 km matka. Ma tean jälle ennast kübekese paremini ja tänutunne elusolemise eest kasvab iga päevaga. Kui 60 km matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis tehtud sai, siis oli võimalus ka ikka grusiinidele külla minna!
Grusiinile küllaminek on omaette ooper
Pooleks tunniks lihtsalt sisse astuda, natukene juttu puhuda ja siis oma teed minna, on täiesti mõeldamatu tegevus. Grusiinide jaoks on külalised jumala kingitus. Kaetakse laud. Pakutakse isekasvatatud tomateid, kurke, isetehtud poolteist aastat seisnud juustu (appi, kui maitsev), khatchapurit (juustuga täidetud leib), äsja suurest saviahjust väljavõetud suussulavat purit (leib), isetehtud konjakit, viina, veini, tarudest korjatud mett, mchadit (maisileib) ja värskelt valminud sarapuupähkleid.
Su käest isegi ei küsita, kas sa soovid veini või mitte. See lihtsalt pannakse sulle ette ja mitte juua on ebaviisakas. Üks hetk tunned, et hakkab juba natukene pähe, jood oma klaasi lõpuni ja loodad, et nüüd ehk aitab. Ei aita! Selle peale, kui sa vehid juba meeleheitlikult kätega ja ütled: “Ara, ara, ara“ (ei, ei, ei), saad vastuseks “tsota, tsota“ (natukene) ja su klaas kallatakse uuesti ääreni täis. Ja ürita seda mitte juua! Üks külaskäik, miinimum kolm tundi.
Tamada (tavaliselt üks vanem pereliige, kes alati pidulauas tooste ütleb) õnnistab toostidega meie vanemaid, vanavanemaid, sõpru, tulevasi lapsi, häid riikidevahelisi suhteid, õdesid, vendi, külalisi. Nii et, kõik mu armsad lähedased, teadke, et te olete mitmekordselt õnnistatud.
Pilguheit grusiinide ellu
Ametlik statistika: eelmisel aastal 35% vastsündinutest poistest nimetati Giorgideks ja umbes sama protsent tüdrukuid on Ninod. Nii on ka minu tuttavate seas, vähemalt viis Giorgit ja samapalju Ninosid. Giorgiks nimetatakse tavaliselt esimene poisslaps peres, ikka Georgia auks. Nino oli pühak, kes neljandal sajandil ristiusu siiamaile tõi.
Enamik grusiine peavad ennast ka õigeusklikeks. Tõsiusksemad löövad endale kolm risti ette iga kord kui näevad kirikut või püha Nino risti, mis on üle terve riigi iga võimaliku nurga peale laiali laotatud. Pikemal rongisõidul aknast välja vaadates võib pidev risti ette löömine keha korralikult higiseks ajada. Ega see mingi lihtne ettevõtmine pole. Öeldakse, et ei ole Gruusias ühtki mäge ilma kirikuta selle otsas. Muidugi leidub ka üha rohkem usu suhtes skeptilisemaid linnanoori, kelle arvates on religioon lihtsalt äri.

Lambakarjus kutsus pitsile.
Kodune Kharagauli
Meie oleme aga väikeses Kharagauli külas, Borjomi rahvuspargi põhjaosas. Siin on rahulik ja vaikne elu. Turul on ainult hommikuti vilgas elu. Naised müüvad värskeid köögivilju. Üks muta, mind juba kaugelt silmates, hüüab üle turu, et ma olen tulemas. Ikka “kamarjoba, kamarjoba, rogor khar“ ühele ja teisele küljele, mõnega jään pikemalt maast ja ilmast jutustama (mitte, et ma nüüd gruusia keelt oskaks). Sihtmärk on piimanaise lett (see lett on tegelikult kaks kartulikasti maas), kust ostan veel sooja, tund aega tagasi lüpstud piima, mis läheb hommikupudrusse ja kohvi peale. Muide, Gruusias (või vähemalt Kharagaulis) müüdav kohv on alla igasuguse arvestuse. Leida võib ainult neid instant lahustuvaid kohvisid. Aga raskel ajal läheb kõik loosi.
September tõi jahedamad ilmad. Panin esimest korda siinolles hommikul oma pikad püksid jalga. Kaubikutäis arbuuse ja meloneid, mida peatänaval osta sai, on asendunud kaubikutäie tomatitega. Igasugu pisiloomad on hakanud õuest siseruumidesse kolima. Täna põrnitses meid laenurgas üks nunnu skorpion. Hommikuti vaatan jalanõud üle, et mõni poleks ennast sinna mugavalt sisse seadnud. Õudus! Terve kodu on täidetud magushapu lõhnaga, sest pereema keedab köögis hilisõhtuni viinamarjamahla. Selline on üks Gruusia väikese küla elu.

